Järg 12. novembril ilmunud osale
Reedel, 10. augustil oli ilus ilm. 1945. aasta suvel oli selliseid päevi väga harva. Kuulsime, et Venemaa on Jaapanile sõja kuulutanud. Mõni päev varem olid ameeriklased visanud Jaapanile esimese aatomipommi.
Liikusid kuuldused, et tuleb uus küüditamine, sest Narva oli toodud trellitatud raudteevaguneid nagu 1941. aastal.
11. augusti õhtul käskis ema mul magamisaseme vanasse sauna teha ja kui öösel auto õue sõidab, siis kohe metsa joosta.
Öösel ei tahtnud mul uni tulla. Kuulsin, et siin ja seal haukusid koerad ja mürisesid autod. Järgmisel hommikul magasin nii kaua, et ema tuli mind otsima.
Jälle oli kuulda siitkandi inimeste arreteerimistest.
15. augusti hommikul tuli uudis, et jälle ongi käsil küüditamine. Olin tõsiselt hirmul, aga millegipärast kartsid ka Kägrad. Nemad olid ju Venemaa eestlased ja uusmaasaajad, mida neil karta?
Taas väljasaatmine
Tapal oli 35 vagunit inimesi täis veetud, kuid selgus, et seekord huvitasid okupante Eestis elavad sakslased ja muud teistest rahvustest inimesed. Ära viidi perekonnad koos. Vaguneid oli nähtud ka Jõgeval, aga põhiliselt olid seal siiski naised ja lapsed, sest mehed olid enamasti juba varem vangi viidud.
Käisid jutud, et küüditamine pole läbi ja ära viiakse ka need eesti pered, kust mehed juba varem arreteeritud.
25. augusti öösel olid metsavennad rünnanud Tartu vanglat. Oli peetud lahing, kuid vange vabastada ei õnnestunud.
30. augusti hilisõhtul korraldasid RO mehed (Rahva Omakaitse ehk rahvakeeli Röövlid Omavahel) meie endises metsas haarangu. Ema arvas, et mis muu neile muret teeb kui meie punker, kus loodetakse veel talu varandust olevat.
Iga päev saime teateid ümbruskonna inimeste arreteerimisest, nende hulgas oli ka meie tuttavaid ja kaugelt sugulasigi.
Magasin nüüd lakas heintel, et vajadusel kohe metsa joosta.
Ema saatis mu Etsidelt hobust laenama, et tooksin kruusaaugust raiutud haod koju. Nende hobune oli sama vana ja laisk nagu Karinate oma.
Nii tehti punavoore
Esmaspäeval, 4. septembril algas kool. Ka seal ei vedanud, pinginaabriks pandi partorgi vend!
Ikka veel lootis rahvas uut sõda ja kommunistide võimu kukkumist!
Räägiti, et Tartu vanglast viiakse kogu aeg vange vagunite kaupa Venemaale, et uutele ruumi teha.
Septembri keskel organiseeriti meie külast punavoori. See käis nii, et talumehed pidid kokku leppima, millal riigile vilja ära andma lähevad. Esimesel vankril pidi olema punane lipp ja lõõtsamees, kes poliitiliselt sobivaid laule mängiks.
Ilm oli vihmane, sageli jõudsin kooli läbimärjana. Õpetaja Kahro pahandas, et segan köhimisega tundi.
Koolis jagati punasest kummist pooltaldu. Arvasin, et ega mulle kui rahvavaenlasele anta, aga sain siiski need tallad. Naelutasin need kodus kamasside alla, aga ega jalanõud sellegipoolest vett pidama hakanud.
Mehed hakkasid järjest enam jooma. Oli tulnud selline aeg, kus öeldi, et leib võib olla, aga viin peab olema. Voldi poes suhkrut polnud ja Tartust võis pika sabas seismise peale pool kilo saada, viina müüdi aga kõikjal ja selle saamiseks järjekorras seisma ei pidanud. Viina müüdi isegi rongis ja nende tarvis, kes suurt pudelit osta ei jõudnud, olid sajagrammised “kotipoisid”.
Oktoobri alguses hakkasime kartuleid võtma, olin mõned päevad ka koolist ära, sest muidu poleks jõudnud. Ilmad olid üsna külmad, oli karta, et varsti tuleb talv.
Meie valda moodustati kaks külanõukogu. Õvanurme külanõukokku kuulusid Elistvere, Raigastvere, Kärksi, Valgma ja Tormi küla ning Voldi alevik ja Voldi asundus. Koogi külanõukogu alla jäid Tabivere, Voldi I ja II küla, Vestli, Pirusi, Sepa, Muru, Laastiku, Koogi, Kõnnujõe küla ja Suuresöödi asula.
Kägra poiste lapsik temp
Kägra Elmar ja Oskar võtsid ühel õhtul nõuks pauku teha. Neil oli umbes poolekilone lõhkelaeng, keldri kivide vahel oli karp viie granaadisütikuga. Ühega neist laskis Elmar lauda nurga taga ühe käsigranaadi õhku, teisele pani ta laengu sisse ja seadis selle nende endi kinniaetud kartulikuhja kõrvale. Sütikule pandi nöör rõngasse ja Oskar tõmbas aianurga tagant nöörist. Pauku ei tulnud ja Elmar läks kartulikuhja juurde vaatama. Sütiku link oli kinni jäänud, Elmar käis seal juures sättimas ja viskus teisele poole kartulikuhja pikali. Kohe käis tohutu kärakas, punane leek paiskus õhku koos mulla ja kartulitega. Mina olin maja nurga taga, sest parem karta kui kahetseda. Elmar tõusis püsti ja raputas ennast nagu koer. Laudast tõusis aga suur kära. Kägrade ema lüpsis seal parajasti lehmi, lehm oli ehmunud ja hüpanud esimeste jalgadega sõime, tagumikuga vajus aga lüpsjale peale. Lüpsik oli kokku muljutud ja põhi alt ära.
Pärast oli saunamajast suurt tülitsemist kuulda. Oskar ja Elmar läksid hilja õhtul kartulikuhja uuesti katma.
Sadas palju ja oli kõva tuult, meil hakkas eestoas vesi läbi lae tulema, küllap oli tuul katust lõhkunud.
11. oktoobril saime isa käest Venemaalt kirja. Ta oli 3. oktoobril rongiga Tallinna viidud, kodunt mööda sõites oli veel näinud oma endise talu kasemetsa, et seejärel pikkadeks aastateks Venemaale vangilaagritesse jääda.
18. oktoobri hommikuks oli paks lumi maas. Puud olid ka raagus ja talv tulemas. Oli selge, et nüüd enam vajadusel metsa pakku joosta ei saa.
i
PAUL TOOTS
