Lehesadu ja rohttaimede kasvuhoog. Igal päikselisel ilmal on suurem kaal, sest iial ei tea, kas see ei jää viimaseks. Sel sügisel. Enne pikka talve, mille päevi eristavad öödest vaid üürikesed tunnid hajavalgust.
Sirelid ja õunapuud ei loovuta veel lehti. Kuigi lehesadu on ka kõrvadega hoomatav, lausa naginal langevad tamme ja kastani lehed. Naabril on tähelepanek ühest sügisest: kui öösel oli viis kraadi külma, tulid lehed puudel järgmisel päeval korraga maha, muudkui riisu kokku. Aga teine naaber arvab, et ei tasu kiirustada; igal sügisel loodab, et tuleb tuuleiil, mis lehed tema õuelt kaugemale, põllule viib. Ja ongi olnud nii, et mõnel aastal annab kokku saada mõnda riidetäit lehti, millega soojustada strateegiliselt külmakartlikke kohti, näiteks maa-aluseid veetorusid. Ma küll ei looda looduse “iseteenindusele”, et tulebki kohe mulle kõige sobivam tuul! Ikka sügisel on toredam ja kergem lehti riisuda, kevadel on need ju lume raskuse all rohkem rohu sisse vajunud! Oleks hea lehed põllule künni alla laotada, aga meil on kiired traktorimehed; tahavad adrad kiiresti tavotiga või millegi analoogilisega määrida, et roostet tõrjuda! Ei oota, millal sa riisud ja laotad laiali oma lehti!
Lehtedest saab head komposti, aga siis peab piirded tegema, lehed kihiti tõstma mulla, sõnniku, tuhaga. Ma ei ole nii korralik olnud, ikka kuskile õuenurka või puu alla lihtsalt kuhja vedanud; mingil ajal saab ka niisugusest hunnikust ju mulda. Aga ebajärjekindla käitumise tulemusel on majaümbrus sel moel künklikuks muutunud. Eks need “muhud” oota laialiajamist, siis on ka niitmine mugavam.
Imestama paneb taimestiku aktiivsus. Koristatud rapsipõllud on taas kollased, kaotsiläinud seemnetest taimed juba õitsevad! Püsikutepeenardel rohetab ja laiutab vesihein, võilille lehekodarikud tunnevad ennast süvavale tungival juurikal kindlalt. Mida olekski paras aeg välja tõmmata rohimise eesmärgil, ja juurikatest saab kohvi! Ka ilutaimed on sel sügisel senini külmast rapsimata, krüsanteemid on rikkalikult lillad või tumepunased oma täisõitsengus! Vaid suurel mungalillel tõmbusid hiljuti lehed kipra… Roosidel puhkeb uusi õisi. Oma “varjusurmas” viinamarjast käin vargsi mööda, võtan hoogu temaga tegelemiseks; ma ei oska ikka teda targasti tagasi lõigata, kuigi klassiõde, kes kogus õige mitu kilo viinamarju oma ühetaimelisest istandusest Pärnus, õpetas ja näitas.
EHA NÕMM
