Kas me vajame haridust ehk õpetajate palgatõus on vältimatu

Me oleme aastaid olnud uhked oma haridustulemuste üle. OECD riikide iga-aastases olulisemate haridusindikaatorite võrdluses oleme uhkes esiviisikus, kohati lausa parimate hulgas. Meie lõpetajad kandideerivad edukalt maailma parimatesse kõrgkoolidesse. Uhkusega tsiteeritakse PISA tulemusi kui iga poliitiku tõestust, et just meie haridus on üks paremaid maailmas.  

Koolide sulgemine pole lahendus

Tõepoolest ei ole meil põhjust võtta hariduses ette reforme, mis pööraksid tänase süsteemi pea peale. Eriti ohtlik on aga soov hariduses koolide sulgemisega raha kokku hoida. Meie väikeste kodulähedaste koolide võrk on tagatis, et ka ebakindla või madala sissetulekuga perede lapsed ning lapsed, kes elavad keskustest eemal, saavad väga hea hariduse. Ühe kooli sulgemine ei too teisele koolile või tema õpetajatele lisaraha. Me oleme sadade surnud koolide näitel kogenud, et nii ei saa kuidagi suuremat hingamist valla teised koolid.

Selle aasta OECD uuringut soovitakse aga hoopis vähem tsiteerida, sest see tõi välja, kuivõrd madalad on meie õpetajate palgad teiste riikidega võrreldes. Nii leiabki 2011. aasta uuringust, et Eesti õpetajate palgatase jääb OECD nelja viimase hulka. Õpetajate palga alammäärad jäävad oluliselt alla Eesti keskmise palga. Niigi väikese palga on olematuks muutnud jätkuv hinnatõus, mille tulemusena on reaalpalk kaks ja pool aastat järjest langenud. Eesti on oma hindadega täna võrreldav Soomega. Võrdluseks Eesti õpetajale teenib Soome algkooliõpetaja 3340 eurot ning keskkooliõpetaja 4156 eurot kuus, kuid  näiteks kohvi ja suhkru eest tuleb Soome kolleegil vähem raha välja käia. Oleme jõudnud olukorda, kus Soomes on toiduained odavamad kui Eestis, palgad aga mitu korda kõrgemad. 

Õpetajaametit ei väärtustata

On selge, et õpetajaks ei hakata üksnes raha pärast. Amet nõuab sada protsenti pühendumist seitse päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas. Tihti pakub koolipere lastele soojust, mida nad kodus ei leia. Tuleb tegelda suhteprobleemide ning stressiga, absoluutse vaesuse ning sotsiaalse tõrjutusega.

Õpetajad on paljudele lastele ainsad suuna andvad täiskasvanud, kes toetavad laste püüdlusi ja aitavad nende andeid avastada ning arendada. Need on ülesanded, mida töölepingus kirjas ei ole, kuid millega tegeldakse iga päev.

Kuigi valimistuhinas oli haridus justkui kõigi erakondade selge prioriteet, on palgatõusu tõrjumine selge märk valitsuse tahtmatusest õpetajaametit väärtustada. Eesti õpetaja on olnud ennastsalgav, kuid mitte lõputult. Liigume suunas, kus vanemate õpetajate väljateenitud pensionile jäämine jätab õpilased  pädevate pedagoogideta. Juba sel õppeaastal alustati 135 puuduva õpetajaga, probleem paistab aga alles süvenevat, eriti raske on leida mitmeid aineõpetajaid. Selle tulemusena koolide vaheline ebavõrdsus aina suureneb ning siis ei ole mõtet imestada, et lapsevanemad on valmis ennast mõne kooli ümbrusesse elama registreerima. Pole ju hiljem mõtet tagajärgede üle imestada, kui tegelikult toimub õpetajate hulgas juba ammu “üleostmine”, sest uut õpetajaskonda piisavalt juurde ei tule. 

Õpetajate kannatlikkus on otsakorral

Riigieelarve läbirääkimiste juures oli lausa solvav, et just nüüd sooviti  esimest korda viia kaitsekulutused kahe protsendini SKT-st ning selleks leiti sadu miljoneid eurosid. Õpetajate palgatõusuks kuluks oluliselt vähem. Olukorras, kus homme meil enam õpetajaid ei ole ning hariduse kvaliteedi hoidmiseks vajame samme just täna, on kaitsekulutuste suuremahuline tõus vägagi kummastav. Olen kindlalt veendunud, et meie kaitsesuutlikkuses ei oleks midagi muutunud, kui riik aasta või paar kaitsekulutusi väiksemal määral tõstnuks.

Hariduspoliitiliselt võivad  aga need paar aastat  meile väga valusalt kätte maksta. Õpetajaskonna kannatlikkus on otsakorral ning seda on märgata nii koolis, kõrgkoolis, kutsekoolis kui lasteaias. Seekord ei ole võimalik õpetajaid vaikima sundida, rääkides töökohtade säilimisest või paariprotsendilisest palgatõusust. Õpetajate palk on juba 40 protsenti keskmisest palgast maas!

Selleks, et liikuda tugeva Põhjamaade riigimudeli suunas, tuleb tagada kättesaadav ja hea haridus kõigile. Hariduse vundamendiks on meie õpetajad, kes täna teevad seda tööd vaid vanast harjumusest või kohusetundest. Noorte õpetajate osakaalu suurendamiseks tuleb hakata õpetajaid väärtustama, makstes neile konkurentsivõimelist palka ning toetades nende tegevust ühiskonnas. Meie kaitsepoliitika aluseks on alati olnud ja peavad olema ka edaspidi ikkagi hästi haritud ning tublid noored!

i

MAILIS REPS, riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees

blog comments powered by Disqus