Valitsus on saanud juba üksjagu võtta selle eest, et avaliku aruteluta on sisuliselt tehtud otsus paigutada euro stabiilsusmehhanismi märkimisväärselt suur summa raha ja anda veel suuremas mahus tagatisi. Meedias nõutakse teema üle laialdast diskussiooni, kuid valitsus on sattunud mõnevõrra rumalasse olukorda, sest õigupoolest pole, kellega diskuteerida.
Erinevalt Soome parlamendi valimistest, ei tõusnud ühisraha päästemehhanismid meie riigikogu valimistel isegi mitte kõrvalteemaks. Soomes tagus võlgades euromaade abistamise teema kuumaks Timo Soini juhitav Põlissoomlaste partei, kelle propageeritud vastuseis Kreeka ja Portugali toetamisele oli paljudele mokkamööda seisukoht.
Seevastu Eestis ei võtnud seda jutuainet valmiskampaania ajal üles ei ajakirjandus ega isegi mitte Keskerakond ja väikeparteid, kellel olnuks võimalus silma paista. Võimalik, et kui riigikogu valimised oleksid toimunud pärast Soome parlamendi valimisi, olnuks ka Eestis see diskussioon mingil määral üles kerkinud.
Olgu mis oli, kuid pärast Soome valimisi on ajakirjandus püüdnud euroala finantskriisist tulenevaid uusi kohustusi teravamalt päevakorda tuua. Läbivaks liiniks on seejuures süüdistus valitsuse aadressil, et see ei räägi rahvaga asjast lahtise suuga ega põhjenda, miks käitutakse just nii ja mitte teisiti. Kas midagi tehakse rahva selja taga? Miks ärahellitatud lõunaeurooplasi edasi poputatakse ja miks eelarvekriisis euromaad ei pöördu kasinuse ja kokkuhoiu teele, nagu meie seda tegime?
Poliitikud poevad ekspertide selja taha
Nendele küsimustele on vastuseks avaldatud rida artikleid ja intervjuusid, kuid tuntavat ja nähtavat arutelu võimalike alternatiivide üle ei ole siiski tekkinud. Miks?
Valitsus on valinud infopoliitika, et “kui ei küsita, siis ise ei räägi, ja kui küsitakse, siis ütleme, et olge rõõmsad — pääsesime suhteliselt kergelt”. Võimupoliitikud on püüdnud teemat õnnestunult esitleda kui pelgalt finantsküsimust, mille kommenteerimine, selgitamine ja mille üle vaidlemine on jäetud tunnustatud rahandus- ja majandusanalüütikutele.
See tähendab aga, et võimalik diskussioon juhitakse keeruliste finantsterminite rägastikku, milles orienteerumine käib enamikule inimestest, sealhulgas ka poliitikutest, üle jõu.
Valitsuse elu on hõlpsaks teinud tõsiseltvõetava vastase puudumine. Kuigi ajakirjandus nõuab, et ka Eestis tekiks Soome eeskujul laiapõhjaline diskussioon, ei ole meil “Põliseestlaste” parteid, kes suudaks arutelu viia inimeseni tänavalt, muuta finantsistide vastastikused viisakusavaldused poliitikute sõnalahinguks.
Poliitikuteta ei ole ühiskondlik ja laiapõhjaline diskussioon aga lihtsalt võimalik. Ajakirjanduses esitavad ühepoolset infot rahandusminister ja peaminister, kuid riigikogu opositsioon istub ükskõikse näoga pingil ega kavatsegi suud lahti teha. Ei sotsiaaldemokraadid ega Keskerakond ole pidanud vajalikuks avaldada eurotsooni päästmise asjus põhjapanevaid seisukohti, nagu seda pole teinud ka valitsusliitu kuuluv IRL. Parlamendierakondade kodulehtedelt ei leia euroteemal mitte ühtegi viidet ega seisukohta.
Väikeparteid, kes võinuksid Põlissoomlaste edust innustust saada, on pärast märtsikuiseid valimisi ilmselt sedavõrd võhmal, et nende veebikülgedelt vaatab vastu sügav ükskõiksus ümbritseva elu suhtes.
Selline olukord sobib valitsusele ideaalselt, sest kui nende poliitilised oponendid jalgu kõhu alt välja ei võta, siis võib olla üsna kindel, et mingisugust sütitavat ja laiapõhjalist arutelu eurotsooni tuleviku osas ei teki.
Võimalik, et nii sotsid kui Keskerakond on valitsusega eurotsooni toetamise asjus ühel meelel. Sellisel juhul on nad argpükslikult vait ega anna valijatele oma seisukohast avalikult teada. Sügisel tuleb aga parlamendil nagunii langetada otsus päästemehhanismis osalemise üle ja siis ei pääse opositsioon oma seisukoha avaldamisest. Vahest loodetakse, et selleks ajaks on avalikkus euroteemast tüdinud.
Vabatahtlik kohustuslik osalus
Eesti osalemine euroala päästemehhanismides on möödapääsmatult vabatahtlik, nagu seda oli näiteks meie sõdurite saatmine Iraaki ja Afganistani. Me otsustasime 2003. aastal astuda Euroopa Liitu, millega kaasnes kohustus võtta kasutusele euro, ja käimasolev ühiskassa moodustamine on ainuvõimalik samm finantsstabiilsuse tagamiseks.
Eesti osalemine selles ei ole kohustuslik ja isegi kui me jääksime ühiskassast kõrvale, ei juhtuks Euroopa mastaabis suurt midagi. Sääsest ei maksa elevanti teha: Eesti osalus 2013. aastal käivituvas Euroopa stabiilsusmehhanismis ESM jääb alla 0,2 protsendi. Oluliselt suuremaks ei kujune ka meie osakaal ajutises kriisihaldusmehhanismis EFSF – 0,28 protsenti.
Kuigi Eesti mõistes on ühiskassasse antavad summad suured ja neile lisanduvad garantiid veelgi priskemad, on Euroopa mastaabis tegemist siiski peenrahaga. Sestap ei saa Eesti osaluse puhul rääkida mitte niivõrd selle rahanduslikust, vaid sümboolsest, poliitilisest väärtusest.
Eesti poliitikud teavad seda ja ei peaks tõe väljaütlemist häbenema. Nii nagu me Iraaki saadetud sõduritega soovisime USA ees pugeda, soovime euro päästetöödel osalemisega tõmmata endale Euroopa poliitiliste partnerite positiivset tähelepanu.
Euro olemasolu ja ühisraha hea käekäik on Eestile olulised. Veel kaks aastat tagasi olime krediidiriski näitaja poolest Euroopa Liidus kolme kõige viletsama riigi hulgas, kuid eurole üleminek on Eesti krediidiriski poolest tõusnud ELi esikümnesse. See tähendab, et Eesti on muutunud tõsiseltvõetavaks riigiks.
i
ARVED BREIDAKS, ajakirjanik, Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts
