Tuukrikell ja liblikas

8. detsembril 1995 jääb prantsuse ajakirjanik Jean-Dominique Bauby (Mathieu Amalric) ägeda ajuveresoonkonna haiguse tõttu koomasse. Taas ärgates on Bauby üleni halvatud ja saab pilgutada vaid oma vasakut silma. Esimesed kaadrid filmist annavad aimu, kuidas paistab mehele maailm väljaspool tema keha.  Üks õõvastavamaid hetki on see, kui edasiste tüsistuste vältimiseks õmmeldakse peategelase silm kinni. Maailm väheneb iga nõelapiste järel ja lõpuks jääb ainus võimalus endast  märku anda silma pilgutamise abil, üks pilgutus tähendab ?jah?, kaks ?ei?. Filmi esimesed 20 minutit näemegi maailma just nii nagu peategelane, seda tänu Janusz Kaminski vapustavale kaameratööle.

Enne seda toimub aga juhtunu teadvustamine. Jean-Do küll kuuleb, näeb ja mõistab ümbritsevat, kuid rääkida ei saa ja esimene lause, mida ta silmapilgutustega edasi annab, on ?ma tahan surra?.

Silmapilgutuste abil dikteerib ta raamatu ?Tuukrikell ja liblikas?, millest sai Prantsusmaal tõeline bestseller. 1997. aasta märtsis ilmus halvatud mehe tundeid ja mälestusi kirjeldav lüüriline meistriteos, mille esialgne tiraa? 25 000 eksemplari müüdi üheainsa päevaga läbi.

Maalikunstniku ja iseõppinud re?issööri Julian Schnabeli (“Basquiat”, “Enne, kui öö saabub”) kolmas täispikk mängufilm maalibki erakordse ja emotsionaalse pildi sellest, kuidas võiks maailma tajuda mees, kes jäänud pärast insulti üleni halvatuks.

Tegelikult on see lugu meeletult inimlik ja mõtlemapanev. Iga hetk meie elus on kordumatu ja kõik võib muutuda üheainsa hetkega. Meilt võidakse võtta liikumisvõime, võimalus suhelda lähedastega, meie maailm võib muutuda staatiliseks, igaveseks ja meie võimuses ei ole seda muuta. Teades täna, et minuga vaevalt seda juhtub, ei saa ma ikkagi selles päris kindel olla. Ja ei saa ka iga päev sellele mõelda, et see võib juhtuda. Kuid kuidas leppida olukorraga? Jean-Dominique on omaenda kehas lõksus, tema, kes ta oli kõigi poolt armastatud, tõeline südametemurdja, edukas moeajakirja toimetaja, on nüüd otsekui merepõhja unustatud tuuker, kelle appihüüdeid mitte keegi ei kuule. Film on loodud nii tõetruult, et   n-ö filmi sisse minek on kerge, sellest välja tulek aga raske, väga raske. Jean-Do, just nii kutsusid teda sõbrad, rändab oma mälestustes ja kujutlustes, oma minevikumaailmas. Ja need hetked on filmi ühed helgemad. Nii traagiline ja valus läbielamiste film annab vaatajale üllatusena ka humoorikaid hetki ja nõnda vaheldub ääretu traagilisus naeruga, kohati isegi sarkasmiga.

Kuidas võtavad juhtunut vastu Jean-Do lähedased? Isa, kes on kõrge vanuse ja puuduliku liikumisvõime tõttu koju ?vangistatud?. Abikaasa ja laste ema, kelle Jean-Do armukese pärast maha jättis, sõbrad, armuke ? kõik nad on olemas omal moel ? armastades või armastuse ja mineviku pärast loobudes. Film on lootusetule olukorrale vaatamata täis positiivsust, rahu ja andestuse-usku, õnnetunnet, isegi lootust tulevikule. Ning peategelane on piisavalt eneseirooniline ja hea huumoriga, et teravusel ja valul hetkedeks kaduda lasta.

Paratamatult puudutab see lugu mind ka isiklikult, sest kunagi mulle väga lähedase inimese elu muutus samamoodi hetkega? Kuid see on minu valu ja küllap leiab igaüks filmist  momendi, mis teda puudutab. Ja mõtleb järele, mis on siiski elus tähtis ja kes on tähtis?

Kuigi mullu mais Canne`s filmifestivalil arvati, et just see film võidab, läks teisiti ? pälviti vaid parima re?issööri auhind. Selle aasta jaanuaris kuulutas USA re?issööride gild Schnabeli aasta parimaks re?issööriks.
Esialgu, kui  Schnabel polnud veel selle filmiga seotudki, plaanisid produtsendid, et peategelast võiks mängida Johnny Depp. Depp kutsus seepeale pardale oma hea sõbra Schnabeli, kuid pidi ise kõrvale astuma, et minna ?Kariibi mere piraatide? kolmanda jao võtetele, milleks eelnevalt sõlmitud leping teda kohustas .

Filmis mängib olulist rolli ka naine, kes Jean-Do dikteeritud raamatu kirja pani.

“Ma ei tundnud teda enne haigust,” ütleb 52 aastane vabakutseline toimetaja Claude Mendibil, kellele Bauby hakkas Põhja-Prantsusmaal Berck sur Meri haiglas oma raamatut dikteerima. ?

Algul läks  ühistöö vaevaliselt. Vaatasin tähti, aga unustasin Jean-Dole silma vaadata, nii et ma ei teadnud, kas ta pilgutas või ei.” Kauem kui kolm tundi päevas ei suutnud Bauby dikteerida. See-eest kestis nende töönädal seitse päeva. Kahe kuu jooksul pilgutas mees Mendibilile täht-tähelt ette 130-leheküljelise käsikirja.

Mendibili sõnul oli varem nii naeruhimuline Jean-Do ahastuses, et ta ei saa enam nalja visata. Nalja vaevaliselt lõpuni dikteerides oli ta alguse  unustanud. Nende koostöö kulges siiski üsna rõõmsas meeleolus. Naine mäletab, et nuttis Bauby juuresolekul vaid korra ? kui too dikteeris lõiku oma lastest Céleste?ist ja Théophile?ist, kes toona olid 9 ja 11. “Mul on laps ja ma mõistsin äkki, mis tunne on olla tema kõrval ja mitte suuta teda kaissu võtta.” Mendibilile tulid pisarad silma ja ta lahkus viieks minutiks palatist. Mida Bauby ütles, kui abiline naasis? “Sa oled nii ilus, kui sa nutad.”

Jean-Dominique Bauby on maetud Pariisi Pere-Lachaise?i  kalmistule. Claude Mendibil käib sageli tema haual. “Jean-Do muutis mu elu. Ta palus mul varjust välja astuda, et tema lugu jutustada, ja ma kannan seda lugu tänini endas.” Ka dikteerimiseks kohandatud tähestiku suudab naine tänini peast ette lugeda?

Oli see sõnum meile, vaatajatele, või oli see lihtsalt lugu? Vastuse leiab igaüks ise.

Filmi ?Tuukrikell ja liblikas? saab Jõgevamaa inimene vaadata näiteks Tartus Athena keskuses, kus seda näidatakse 1., 2. ja 13. aprillil.

TIINA SÄÄLIK

blog comments powered by Disqus