Peame ennast loodusrahvaks, aga ennekõike oleme läbi ajaloo kujunenud üheks paljudest kultuurrahvastest. Igal kultuuril on omapäraseid jooni. Eesti omapära on rikkalik pargikultuur. Pargid ongi unikaalsed nähtused meie kultuuriloos: need on puudest ja põõsastest ehk elusast ehitusmaterjalist arhitektuuriteosed maastikus. Seetõttu on paljud pargid tänapäeval kaitse all nii muinsuskaitse- kui ka looduskaitseseaduse alusel.
Nii, nagu igal elusorganismil on kindel elutsükkel, millel on oma algus ja ots, on see olemas ka parkidel ja pargipuudel. Pargi elulugu algab esimeste puude istutamisega, kuid selle surm võib olla väga erinev. Pargi lõpp võib saabuda äkki, kui mõni eriti tugev ja pisut pikem tormihoog seda tabab; see võib saabuda pikaldase hääbumise tagajärjel, kui põlispuude võradesse kasvavad sisse noored saared ja vahtrad, hukutades vanad puud. Sagedamini aga õnnestub pargi raugastumist ja surma edasi lükata peaaegu lõpmatuseni, kui pargipuid hooldada ja oma eluea lõppu jõudnud puud-põõsad järk-järgult noorte ning elujõulistega asendada.
Pargid hääbumise piiril
Et kõik pargid Eestis on rajatud peamiselt 18.-19. sajandil, siis hakkavad need oma vanusega loomuliku hääbumise piirile jõudma. Paljudel juhtudel kiirendab seda kauaaegne hooldamatus. Seetõttu on tekkinud küsimus: kuidas säilitada meie esivanemate loodut ka järgnevatele põlvkondadele? On ju pargid osa meie pärandkultuurist. Üheks variandiks on rekonstrueerimine, teiseks võimaluseks sihipärane kõrghaljastuse hooldus, mille käigus alleedest ja puudegruppidest eemaldatakse surnud või tugevalt vigastatud puud ja oksad ning lõigatakse maha sobimatu uuendus põlispuude alt.
Kindlasti ei tähenda ühegi pargi uuendamine seda, et korraga võetakse maha kogu vana park ning sellega hävitatakse side minevikuga. Pargi rekonstrueerimine on suuremahuline ja pikaajaline protsess, mille käigus uuendatakse kogu park või viiakse uuendamine läbi suurte pargiosade kaupa; lisaks taimsele materjalile uuendatakse rekonstrueerimise käigus ka teede katted, arhitektuurilised väikevormid, veekogud ning valgustus. See on väga kallis töö, mida saab ette võtta ainult maastikuarhitekti poolt looduskaitsealaste ja muinsuskaitseliste eritingimuste põhjal koostatud projekti alusel. Väiksemad hooldustööd ? võsaraie ja loodusliku uuenduse raie põlispuude vaadeldavuse tagamiseks ? ei nõua eriprojekti, kuid need tööd tuleb samuti eelnevalt läbi rääkida ja kooskõlastada Jõgevamaa keskkonnateenistuse ja Riikliku Looduskaitsekeskuse Jõgeva-Tartu regiooni spetsialistidega.
Hooldatakse Luua tammealleesid
Ka Jõgevamaal on palju ilusaid ning märkamisväärseid parke, mida viimastel aastatel on hoogsalt korrastama asutud. Hea näitena saab esile tõsta ajaloolisi parke Kuremaal, Põltsamaal, Pajusis, Võisikul, Kassinurmes. Kahtlemata on Luua park üks pärleid meie parkide seas.
Tänapäevase suurusega Luua park oli olemas juba 18. sajandi lõpus, kuid sellisena, nagu park meie aega on jõudnud, loodi ta alles 19. sajandi viimastel aastatel. Tõenäoliselt sellest ajast pärinevad ka Prossa järve äärde viiv tammeallee ning erinevatest suundadest mõisa peahoone juurde toovad sissesõidualleed.
Luua parki on pidevalt hooldatud ja see on võrreldes väga paljude Eesti parkidega heas seisus. Suuri ümberkorraldusi pole seal vaja teha. Kuid kahjuks on ajahammas tugevalt kahjustanud pargi tammealleesid ja -gruppe. Seetõttu on vaja eemaldada tammevõrade alt võsa ja noored puud, samuti tuleb kuivanud alleepuud maha võtta enamkäidavatest kohtadest, kus kuivanud okste või tüvede murdumine võib ohtlik olla.
Põlised jämedad tammetüved, mis moodustavad teed ääristava “sammaskäigu?, on koduks seentele, samblikele, sammaldele, putukatele, nahkhiirtele ja mitmetele lindudele ? nende looduskaitseline väärtus on kõrge.
Prossa tammealleelt on otsustatud täies kõrguses eemaldada vaid mõned puud. Jämedate alleepuude võrad lõigatakse maha umbes 4-6 meetri kõrguselt nii, et nad enam möödujatele ohtlikud ei oleks, kuid säiliks sammaskäigu ilme ning sammaldunud puutüved tagaksid nn elustikupuudena mitmekesised elupaigad.
Tammed on üle vaadanud Tartu Ülikooli õppejõud, putukateadalane Mati Martin, kelle esialgsete uurimistulemuste alusel võib väita, et kõige haruldasemat vanades lehtpuutüvedes elutsevat putukat ? eremiitpõrnikat ? Luua pargis ilmselt ei ole.
Lisaks tammealleedele on kavas ka Pikkjärvele viiva nuluallee aluse korrastamine. Kaugemad pargipiirkonnad, mis vähem silma paistavad ja kus inimesi käib vähe, jäävad esialgu hoolduse alt välja. Alleede korrastamist finantseerib Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Edaspidi on Jõgevamaa keskkonnateenistusel ja LKK Jõgeva-Tartu regioonil kavas tutvustada lugejatele ka teisi parkide hooldamisega ning seal ürituste korraldamisega seotud probleeme.
MARIS PAJU,
LKK Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist
MARILIIS MÄRTSON,
Jõgevamaa keskkonnateenistuse looduskaitse peaspetsialist
