8.
Ema ja isa vaatasid tüdrukut vihaste, samas kurbade nägudega. Väike Mari kartis nii väga. Ta oli ju alati hea laps olnud, pahandusi ta peaaegu ei teinudki. Mari oli alati kohusetundlik ja armas väike tüdruk, kes vanemate sõna kuulas ega valetanud.
Ema rääkis Marile, et oli täna talle puhast pesu kappi viinud, kui leidis sealt Jaani õpilaspileti. Küllap oli see poisi taskust sinna kukkunud. Ja tumbat tõstes leidis ema selle alt koleda pruuni poripleki. Ema rääkis, et oli öösel ka näinud, et Mari aknakardinad lohakalt rippusid. Kõige selle järgi järeldasidki ema ja isa, et keegi on öösel külas käinud ja kes muu kui Jaan, sest tema õpilaspilet oli ju tüdruku kapis.
Vanemad noomisid Mari päris kõvasti, kuni pisike tüdruk kõik üles tunnistas. Juba ta nuttiski, nii, et põsed punased ja hingata päris raske. Vanematel oli temast muidugi kahju, ent öösel pole ju lubatud sõpra külla kutsuda. Lõpuks muidugi leppisid kõik kolm üksteisega ära ja said kokkuleppele, et Mari enam kunagi niimoodi ei tee. Nad rääkisid ka sellest, et Jaan tohib külla tulla ainult siis, kui vanemad sellest teavad ja nõus on.
Mari isa viis Jaani õpilaspileti tema ema kätte ning rääkis ka talle kogu loo ära. Jaani ema lubas pojaga ise asjad ära klaarida.
Terve päeva ei tohtinud Mari enam õue minna, sest kuidagi pidi ta ju siiski karistada saama. Selle asemel pidi ta oma toa ära koristama. Lõpuks tuli ema ja aitas tal tolmuimeja ja plekieemaldusvahendi abil ka poriplekist lahti saada.
Kui tuba korras, oligi õhtu juba käes. Mari istus oma voodil ja joonistas värviliste kriitidega. Jah, jälle ta joonistas, sest see meeldis Marile väga. Ta hakkas parasjagu pakist kollast kriiti otsima, kui kuulis, kuidas keegi kividega vastu akent viskab. Loomulikult oli see Jaan, kes talle lehvitas ning hüüdis:
?Tule välja mängima, isa tõi mulle uue korvpalli, millega on veel parem mängida kui vanaga!?
?Ma ei taha!? vastas Mari, kes akna avanud oli.
?Palun. Ma luban sul esimesena visata!? hüüdis Jaan ning viipas käega, et tüdruk õue tuleks.
?Emme ja issi teavad, et sa öösel siin käisid,? vastas Mari päris kurvalt, ?ja ma ei taha paha tüdruk olla. Ma tahan emmele-issile parim tütar olla.?
?Ma sain ka emme käes pahandada,? ütles Jaan, ?aga kas parimal tütrel ei tohi parimaid sõpru olla??
?Tohib, aga ainult siis, kui parim tütar on tubli olnud. Ja täna ma rohkem välja ei tule. Kui emme lubab, tulen homme!? vastas Mari.
?Homme lähen ma kooli,? vastas Jaan, ?ning paari päeva pärast saan tunnistuse.?
?Mis asi on tunnistus?? küsis Mari uudishimulikult.
?Selle saab siis, kui koolis käid. Seal on hinded kirjas.?
?Mis on hinded?? uuris Mari.
?Küll ma sulle suvel seletan, Mari. Praegu on veel kevad ja kohe-kohe ongi suvi käes, siis saad kõigest teada, sest sügisel lähed ka sina juba kooli!? naeris poiss.
?Ma tean, et ma lähen varsti kooli ? siis olen ma suur!? rõõmustas Mari.
Jaan juba hakkas midagi hüüdma, kui Mari kuulis ema all köögis ennast hõikavat. Ta hüüdis poisile:
?Ma lähen nüüd alla sööma, emme juba kutsub!?
Ja Mari jooksis trepist alla, peas mõtted, kuidas varsti tuleb tore suvi koos Jaaniga ning pärast seda algab kool!
Kui tahad teada, mis Marist edasi sai, osta järgmise nädala laupäevane Vooremaa!
