Elu nagu Eesti Vabariigi ajalugu

Kui Lisette Ottil möödunud nädalal Tartus külas käisime, olid sünnipäevalilled tema toas veel päris värsked.

 ?Oh, need kingiti mulle ainult nädal tagasi Kalda päevakeskuses, kus me kahe kuu sünnipäevad korraga ära pidasime,? ütles Lisette Otti.

Tema Palamuse lähedalt Tooverest pärit ema ja Lõuna-Eestist pärit isa kohtusid ja abiellusid Tartus. Esimese maailmasõja päevil mindi aga linnast Tooverre maapakku. Sealtsamast mobiliseeriti isa peatselt pärast Lisette sündi Vabadussõtta.

?Isa kahetses kogu hilisema elu seda, et ta Vabadussõja lõppedes talle pakutud asundustalust loobus,? meenutas Lisette. ?Ta uskus, et läheb pärast sõda perega Tartusse tagasi, aga lihakonservivabrik, kus isa enne töötanud oli, ei hakanudki kapitali nappuse tõttu kohe rahu saabudes tööle ja nii tuli ikkagi maale jääda.?

Algul võttis isa rendile kooliõpetaja Tasso asunikutalu Luual. Paraku oli põllumajandusest vähe taipav koolmeistrihärra valinud maatüki selle ilu, mitte väärtuse järgi. Vaade mäenõlvalt oli küll hunnitu, aga mäekallakul põllutöid teha polnud just meelakkumine. Seepärast võttis isa pangalaenu ja ostis sinnasamasse lähedusse uue talu. Ja siis hakati seda tasapisi korda tegema.

 ?Meil oli kuus lüpsilehma, kelle piima viisime Palamuse meiereisse,? meenutas Lisette. ?Kasvatatud vili läks, nagu kõigil, inimeste ja loomade toiduks, osa rukist ka müügiks. Sigu sai müüa vaid siis, kui need ekspordinõuetele vastasid.?

Et talul olid head põllu-, aga kehvad heinamaad, rajas isa kultuurheinamaa. Selleks tuli aga maad kuivendada. Kuivenduskraavidest ei tahtnud vesi aga ära joosta muidu, kui tuli Amme jõe veetaset alandada.

?Selle jõe allalaskmise pärast tuli naabritega isegi kohut käia,? mäletab Lisette.

 Ega võlgade maksminegi kerge olnud. Ning lastel ? peale Lisette oli peres veel üks tütar ja kaks poega ? tuli, niipea kui kael kandma hakkas, jõukohaseid talutöid tegema hakata. Aga ikkagi mäletab Lisette sellest kahe sõja vahelisest ajast pigem häid asju. Näiteks Luua algkooli juhataja moodustatud laulukooris laulmas ja näitemänguharjutustel käimist.

 ?Isa koos meiega laulmas ega näitemängu tegemas ei käinud, aga kui pidu tuli, oli ta esimesena kohal ja sättis end kas riidehoidu appi või pileteid müüma,? ütles Lisette.

Temast endast oleks võinud ajalooratta teises suunas veeremise korral isegi kunstnik saada. Palamuse koolis oli üks õpetaja tema joonistusi vaadates talle südamele pannud, et ta peaks kunsti alale edasi minema. Kui Lisette 1933. aastal Palamuse kooli lõpetas, ei tulnud aga edasi õppimine kõne allagi: tuli hoopis südamehaigele emale talutöödel appi asuda. Viis aastat hiljem võttis Lisette aga tõesti kätte ja astus Tartus Pallase kunstikooli.

 ?Kujutava kunsti asemel oleksin tegelikult tahtnud õppida midagi praktilisemat, nagu tekstiil, nahk- või metallehistöö, aga see võimalus oli ainult Tallinnas,? ütles Lisette. ?Algul oli muidugi huvitav ka Pallases natüürmorte maalida ja inimesi joonistada. Esmaspäeviti oli koolimaja eesruum ju kui orjaturg: sinna kogunes igasuguseid inimesi, kes end raha eest modelliks pakkusid.?

Aasta pärast otsustas Lisette siiski, et Pallas pole tema jaoks ja läks Tartu naiskutsekooli tikkimist, rõivaõmblemist ja muud käsitööd õppima. Saabunud segastele aegadele vaatamata õnnestus tal sellest koolist küll lõpuks Nõukogude Liidu vapi ja punaste kaantega lõputunnistus saada, aga seegi läks sõja ajal kaduma. Koos lootusega rakenduskunsti alal edasi õppida.

Uus ?punane? aeg murdis Lisette kodutallu jõuliselt sisse siis, kui isa 1940. aastal arreteeriti.

?Naabruses läks kommunist Täpsi maja põlema ja kuna isa oli esimene, kes appi tõttas, hakati teda süüdistama maja süütamises,? meenutas Lisette.

Arreteeritu talukraam müüdi sundkorras maha ja ainult tänu tuttavale ametnikule õnnestus see tagasi osta: muidu oleks põllutööd puha tegemata jäänud. Teist korda müüdi osa talukraami maha pärast sõda, kui arreteeriti Lisette vanem, Saksa sõjaväes olnud vend. Tema sõjajärgse kodumaale naasmise lugu iseloomustab hästi toonaseid olusid, kus pelk juhus võis määrata kogu su saatuse.

?Vend andis end sõja lõpus ameeriklastele vangi, aga jäi prantslaste okupatsioonitsooni ning prantslased andsid Nõukogude Liidu aladelt pärit sõjavangid Nõukogude Liidule välja. Pärast kosutuslaagrit asus vend koos kaaslastega rongis kodumaa poole teele. Mehed olid õnnelikud ja pildusid Saksamaal nälginud lastele vaguniaknast laagris saadud ?okolaade. Varssavis läks vend jaamahoonest joogivett tooma, aga ei pääsenud enam õigeks ajaks oma rongi juurde tagasi, sest teine rong sõtits vahepeal ette. Nii jäi ta ilma üleriiete ja muude asjadeta umbkeelsena võõrasse linna maha. Oma käe peal Vilniusse jõudnud, nägi ta seal ootamatult  üht meest, kellega koos nad Prantsusmaalt teele olid asunud. Too ütles, et e?elon, millest ta maha jäi, on parajasti kusagil Valgevenes ja suundub otse Siberisse,? meenutas Lisette.

Tema noorem vend mobiliseeriti sõja ajal Punaarmeesse. Et kaks venda sattusid teine teisele poole rindejoont ? seda tuli ette paljudes eesti peredes. Kahte eri sorti jagati inimesi aga ka pärast sõda.

?Mina ei kõlvanud oma päritoluga mujale kui põllutööliseks,? ütles Lisette. ?Aga kuna kolhoositöö oli rohkem auasi ja leiba lauale ei andnud, siis tuli koduski aiamaalapikest harida ja salaja tellimise peale õmblustööd teha: ema oli 1951. aastal surnud, isa ja vend arreteeritud ning tütar tahtis toita.?

Kui Lisette lõpuks viljakuivatisse tööle saadeti, ütles ta tervis vilja tassimise ja kühveldamise tagajärjel üles ning ta pääses arstitõendiga kolhoosist minema ja Luuale asutatud metsakooli tööle. Esialgu majandusülemaks-komandandiks, kelle hoole all olid kõik metsas kasutatavad tähtsad instrumendid, nagu teodoliidid jne, ning kes käis Jõgeval õpilasi ühiselamusse ja sealt välja kirjutamas. Vahepealne vallandamisoht väidetava tööga mitte hakkama saamise pärast asendus küll teisele tööle üleviimisega, aga lõpuks tuli Lisettel sellest koolist ikkagi pahandusega lahkuda. Klubis puhkes nimelt väidetavalt elektrikilbist alguse saanud tulekahju ja just Lisette vastutas koolis selle eest, et elektrisüsteemid korras oleksid.

?Selles loos oli tegelikult päris palju lahtisi otsi,? meenutas Lisette. Aga polnudki seda öeldes teab kui kibestunud: ta sai tookord kohe uuesti tööle ? kooperatiivi sööklasse kokaks. Selle ameti pealt ta nelikümmend aastat tagasi ära Tartusse tuligi. Tütrel sündis laps ja oli vaja talle abiks olla.

Praegu elabki Lisette tütre juures. Ning võib tunda rõõmu nelja noorema põlvkonna üle. Tema kõige noorem hõimlane, tütretütre pojatütar Ingela Maarja on kuuekuune. Tema pilt on vanavanavanaema toas aukohal.

Sellest, kui Eesti Vabariik üheksakümnendate aastate alguses taastati, tundis Lisette esiotsa suurt rõõmu.

?Mina kasvasin õhkkonnas, kus eestlust ja Eesti Vabariiki väga tähtsaks,? ütles Lisette Otti. ?Kommunism oli aga suisa õudust äratav sõna, sest siis, kui kommunistid Tartus möllasid, sai Krediidikass keldris hukka ka mu vanemate tuttavaid.”

Pärast esialgset vaimustust tuli siiski ka natuke pettuda: sellepärast, et varade tagastamise käigus tehti palju ülekohut ja tuli ilmsiks inimeste ahnus. Lisettegi küsis toona Kevade kolhoosist oma maad tagasi.

 ?Mul oli ettekujutus, et koos maadega antakse ka masinaid ja muud vara ? nii, nagu asunikele Vabadussõja järel mõisatest pärit kariloomi, põllutööriistu ja viljaseemet ning majaehituseks riigimetsast palkegi anti,? ütles Lisette. ?Aga nüüd said paljud ainult maad, samas oli mõnel teisel jälle terve aiatagune kolhoosist pärit masinaid täis.?

Kuna tütre pere töökohad just siis kadusid, üritasid Lisette ja tema järeltulijad esialgu tagasisaadud maal kartulit kasvatada, aga suurt tulu sellest ei tõusnud. Praeguseks on Lisette maad tütretütrele kinkinud ja loodab, et tema pere sinna kunagi midagi üles ehitada suudab. Praegu seisab Lisette kunagine kodumaja, mille metallivargad omal ajal metallist ja teised vargad muust kasutatavast tühjaks tassisid, nukralt tee ääres. Lisette sõidab sealt mööda, kui teda Palamuse surnuaiale omaste haudu vaatama viiakse.

?Elu on läinud, nagu ta on läinud. Aga kuulsusest ja suurest rikkusest pole ma kunagi unistanudki,? võtab Lisette oma pika elu lühidalt kokku.

Ilusaim aeg

Sellelesamale elule tagasi vaadates tunnistas Lisette, et kõige õnnelikum, lootusrikkam ja turvalisem aeg oli tema jaoks siiski esimese Eesti Vabariigi aeg.

 ?Siis suutsin ma jäägitult uskuda oma riigi juhtidesse ja sellesse, et meie majandus edeneb õiges suunas. Eesti Vabariigi praegusi juhte ma miskipärast niimoodi usaldada ei suuda. Ma ei tea, kuhu me läheme. Loodan ainult, et mitte väga vales suunas.?

Kalda päevakeskuses, kus Lisette neljapäeviti teiste eakatega suhtlemas, loenguid kuulamas ja käsitööd tegemas käib (tema toas nähtud pooliku salli korrapärane ja õhuline kude oli muljetavaldav!), omavahel poliitikast suurt ei räägita. Räägitakse pigem moodidest ja kuuldud kontsertidest.

 ?Võib-olla peaksin kodus ka televiisorist vähem poliitikauudiseid kuulama,? tõdes Lisette elutargalt. Kodused oleksid sellega vist päris rahul, sest kuulmine pole Lisettel enam nii terav kui noorpõlves, nii et telekas peab tema toas päris valjult mängima. See aga segab nooremaid. Aga ainult siis, kui nad kodus on. Päeval on nad enamasti tööl.

?Ega mul üksigi igav ole. Ma ei tunnegi ennast kunagi üksi, ikka oleks keegi nagu kõrval,? tunnistas Lisette. Võib-olla on see just pikk ja sündmusterohke elu, mis justkui huvitav kaaslane kogu aeg Lisette kõrval seisab. Elulugu nagu Eesti Vabariigi ajalugu.

RIINA MÄGI