Kahe aastakümne tagune teine rahvuslik ärkamisaeg suisa nõudis kultuuritöötajatelt rahvapärimusega tegelemist. Ning seda tehtigi tões ja vaimus ? ka Jõgeval. Kultuurimajja toodi talutareõhtuks vanaaegset talumööblit, tööriistu, tarbeesemeid ja käsitöid, lae alla tõmmati kotiriie ja põrandale veeti õlekuhi. Õhtule tulid kokku ka maakonna teiste paikade taidlejad. Kuigi õlgedes möllamise tagajärjel tõusis tolmupilv laeni, oli niisama laes ka piduliste tuju.
Kogu tookordet möllu ohjaski mängu-talupere eesotsas pereema Airi Rütteri ja pereisa, sel ajal Palamusel elanud harrastusnäitleja ja rahvatantsija Martin Liivaga. Jõgevahe pereks tituleeriti seltskond inspireerituna legendist Jõgeva nime päritolu kohta: praeguse Jõgeva aleviku kohal jäi jõe äärde tekkinud küla nimelt kahe jõeharu vahele. Jõgedevahest sai Jõgevahe ja lõpuks lihtsalt Jõgeva.
Talutareõhtule järgnes sama aasta aprillis lihavõttekommetele pühendatud jürikuu klunkar ning hulk teisi rahvapärimust tutvustavaid õhtuid nii kultuurimajas kui ka mujal, kuhu Jõgevahe peret esinema kutsuti. Enne rahva ette minekut tuli aga asjad endale selgeks teha.
?Mina veetsin terve päeva rahvatantsupedagoogi Kristjan Toropi juures ja tuhnisin välja mõned praeguse Jõgevamaa piiridest üles kirjutatud folkloorsed tantsud, koos kolleegidega võtsime aga ette käigu kirjandusmuuseumi, kus igaüks vastavalt etteantud teemale rahvakommete kohta väljakirjutusi tegi,? meenutas Airi Rütter.
Esimesel kuuel-seitsmel aastal oligi Jõgevahe Pere, mille ?tiiva alla? tasapisi Airi Rütteri juhendatavaid tantsurühmi koonduma hakkas ning mis sel moel folklooriseltsiks kujunes, tegevuses esiplaanil rahvakommete õpetamine, ainult et mitte loengu vormis, vaid folklooril põhinevate lavastuste kaudu. Aga Jõgevahe Pere eestvedamisel hakkasid toimuma ka Vaiga Jaskarid ehk muistse Vaigamaa piirkonna rahvapeod.
Kassinurme ja RiiaOmamoodi peatükiks on Jõgevahe Pere ajaloos olnud loitsimine Kassinurme hiies. Kui hiis 1989. aastal n-ö avastati ja korda tehti, aitas Vigala Sass seda küll kujundada, ent Airi palvel sinna loitsima tulla ei saanud mahti, vaid julgustas Airit ise kombetalitust läbi viima.
?Olin Vigala Sassi rituaale telekas näinud, aga mul tekkis asjast siiski oma nägemus: mulle ei tundunud tõenäoline, et lihtsad eesti naised hiide minnes Sassi kombel ?amaanitrummi hakkasid taguma. Pigem tegid nad oma toiminguid ikka üsna vaikselt,? tüles Airi Rütter. ?Olin lugenud, et hiiekivide kohal tehti käeringe päri- ja vastupäeva ning pandi kividele viljateri ja muid ande, samuti seda, et puude külge soovilinte seoti. Õigupoolest olen aja jooksul õppinud hiide tuleva seltskonna silmadest välja lugema, mis neile hingelähedane ja arusaadav võiks olla, ning rituaali vastavalt sellele kohandama. Mõnikord olen üsna naelapea pihta tabanud.?
Näiteks mullu aprillis Jõgeval peetud esimesel naistetantsu festivalil osalejad ei tahtnud hiiest õigupoolest ära tullagi. Ja Põltsamaa naisrühma Uhka juhendaja Kaja Kivi tunnistanud pärast festivali raames peetud võistutantsimist, et jõudu kolmanda koha väljatantsimiseks sai Uhka just hiiest.
Mullune hiilgavalt korraldatud naistetantsu festival oligi üks olulisemaid põhjusi, miks Jõgevahe Peret Kultuuripärli auhinnaga tunnustati.
?Aga tegelikult vastab kogu meie tegevus selle preemia statuudile,? arvas Airi Rütter. ?Oleme tegutsenud arvatavasti laiemalt kui ükski teine maakonna rahvatantsukollektiiv.?
Tõepoolest: Jõgevahe Pere on edukalt viljelnud nii folkloorset kui ka lavatantsu ning käinud suurema või väiksema esindusega Eestist väljas vähemalt veerandsada korda: kas folkloorifestivalidel või võõrsil elavate eestlaste juures. Eriti soojad sidemed seovad Jõgevahe Peret Läti Eesti Seltsiga. 2004. aastal käidi neil abis ülemaailmset eestlaste kokkutulekut ehk ESTOt korraldamas. Samuti on kaasa löödud seltsi kolme viimase juubeli tähistamisel. Tänavu jaanuari viimasel nädalavahetusel pidaski Läti Eesti Selts Riia Suurgildi hoones oma sajandat sünnipäeva.
?Kui kontsertosas esines Pärnu tantsurühm Kajakas, siis meie hooleks jäi simman,? ütles Airi Rütter. ?Pärnakatel oli lihtsam: nemad tantsisid laval ja rahvas vaatas saalis, meie aga pidime pärast ametlikku osa lõpuks ometi söögilaua ligi pääsenud rahva kuidagi kaasa laulma ja tantsima saama. Lõpuks kujuneski nii, et mõned sõid ega lasknud end meist segada, mõned tantsisid-laulsid kaasa, mõned aga vaatasid pealt ja pühkisid liigutuspisaraid.?
Kokkupuuteid on Jõgevahe Perel olnud ka Peterburi, Kaukaasia, Kanada ja Austraalia eestlastega.
Hilja muutaMöödunud laupäeval pidas Jõgevahe Pere Jõgeva kultuurikeskuses oma 20. sünnipäeva. Enne pidu tehti ära põhjalik uurimistöö ja rehkendati välja, et Jõgevahe Pere eri taidluskollektiividest (naisrühm, segarühm, lasterühm, memmede rühm ja kapell) on aegade jooksul läbi käinud pisut üle kahesaja inimese. Umbes pooled neist olid laupäeval kohal. Eriti liigutav oli Airi Rütteri jaoks kohtumine kunagiste lasterühma lastega, kellest paljusid polnud ta viimase viieteistkümne aasta jooksul näinudki. Ka paljusid täiskasvanute rühmades tantsinuid on elu Jõgevalt või koguni Eestist kaugemale viinud. Aga laupäeval oldi jälle kui üks pere.
?Alustades ja nime valides ei osanud me uneski ette näha, et me kahekümne aasta pärast ka veel tegutseme,? ütles Airi Rütter. ?Nüüd, kui selgunud, et Jõgevahe Pere nimi on natuke raskepärane ja kipub inimestel suus Jõgevavahe Pereks, Perevaheks ja ei tea milleks veel muutuma, on aga vist juba hilja seda vahetada: selleks oleme me Eesti rahvatantsuringkondades juba liiga tuntud. Pealegi oleme me oma tegevuses alati ühise pere tundele rõhunud ? nii kõigi eestlaste kui ka jõgevlaste kontekstis. Jõgeva linnas on ju põlisrahva ja mujalt tulnute arvuline suhe ebasoodsam kui näiteks Põltsamaal või Mustvees ning seetõttu on linnarahva meie- ja kodutunne ikka turgutamist vajanud. Lisaks sellele tantsis meie lasterühmas ikka õdesid-vendi ja segarühmas abikaasasid. Nii et olemegi pere mis pere.?
Jätku Jõgevahe Pere erksale vaimule ja tantsulustile ka järgmisteks aastakümneteks!
RIINA MÄGI
