Jaan Poska rollist Eesti ajaloos tegi ülevaate Tartu Ülikooli emeriitprofessor Helmut Piirimäe. Tartu rahu arhitektiks tituleeritud Jaan Poska sündis Laiuse õigeusukiriku köstri ja salmilaulja Jaan Poska 12-lapselise pere viienda lapsena. Tartu Ülikoolis astus ta algul arstiteaduskonda. Aasta pärast vahetas ta siiski eriala ja asus õppima õigusteadust: juurastuudium oli lühem ja võimaldas kiiremini majanduslikult iseseisvuda.
?Kaastudengeid hämmastas Jaan Poska sellega, et suutis ajal, mil nemad lõbusa laulmisega aega veetsid, tõsiselt kirjandusse süveneda,? ütles Helmut Piirimäe. ?Seesama enda ümbritsevast välja lülitamise oskus võimaldas Poskal Tartu rahukonverentsil peetud kõnede saatel rahulikult juriidiliste dokumentide tekste ette valmistada.?
Kui algul peeti tõsise, endasse tõmbunud ja vähese jutuga Poska väljavaateid advokaadina läbi lüüa üsna kesisteks, siis peatselt selgus, et osava jutu asemel võib ses ametis loorbereid lõigata ka seadustesse süvenemise oskuse ja raudse loogikaga.
Kui Jaan Poskast kui esimesest eesti soost Tallinna linnapeast on suhteliselt palju kõneldud, siis Poska tegevusest veebruarirevolutsiooni järel ametisse pandud Eestimaa kubernerina (kirjade järgi komissarina) teatakse vähem. Piirimäe hindas üheks tema suuremaks teeneks seda, et ta saavutas Liivimaa kubermangu jagamise ja selle ala põhiliselt eestlastega asustatud osa liitmise Eestimaa kubermangu külge.
?Tänu sellele oleme pääsenud probleemidest, mis paljusid teisi riike tänini kummitavad,? ütles professor Piirimäe.
Tartu rahu, mille sõlmimisel Jaan Poskal nii olulised teened, on Helmut Piirimäe sõnul jätkuvalt ideoloogilise võitluse objektiks ning mitte ainult Eesti ja Venemaa vahelistes suhetes, vaid ka Eesti-siseselt. Eestiski on nimelt neid, kes arvavad, et Tartu rahu ei kehti ammu enam.
?Läbi sajandite on olnud maailmas traditsioon, et rahuleping kehtib kuni järgmise sõjani lepinguosaliste riikide vahel,? ütles Piirimäe. ?Oleks nõukogude vägede Eestisse sissemarssimise ajal tehtud üksainuski pauk, nagu paljud oleksid tahtnud, oleks selle intsidendi saanud kvalifitseerida sõjaks ja Tartu rahu oleks kaotanud kehtivuse. Nüüd on see aga endiselt kehtiv ja funktsioneerib Eesti riigi õigusliku nurgakivina.?
Usaldus
Kuigi Piirimäe ja kadunud Sulev Vahtre olid aastakümneid head kolleegid, kinnitas Vahtre üks nimekamaid õpilasi Mart Laar, et tema õpetaja, kelle jaoks Eesti Vabariik oli ainus vastuvõetav reaalsus, ei suutnud erinevalt Piirimäest surmatunnini leppida sellega, et see vabariik ainsagi püssipauguta ära anti. Eesti Vabariigi vaimu kandis ta kogu aeg endaga kaasas ja andis selle edasi oma õpilastelegi.
?Tema näitel mõistsime, et aated ja tõekspidamised on olulisemad kui miski muu, sealhulgas võimalus end teadlasena teostada,? ütles Mart Laar, viidates sellele, et kommunistlikusse parteisse astudes oleksid professor Vahtrele kättesaadavaks muutunud palju säravamad ametikohad ja teaduse tegemise võimalused.
Üleüldises usaldamatuse õhkkonnas usaldas Sulev Vahtre oma tudengeid niipalju, et aitas kaasa nende ?põrandaalusele? uurimistööle. Näiteks Mart Laar sai tänu Vahtre esitatud taotlusele pääsu ülikooli teadusraamatukogu erifondi, kusjuures professor teadis täpselt, et Johann Voldemar Jannseni teemaliste materjalide kõrval kavatseb Laar uurida ka Eestimaal 1944. aastal toimunule valgust heitvaid ajaleheartikleid. Nende põhjal valminud raamatu ?1944? käsikiri käis enne salaja Eestist välja viimist ning Kanadas ja Soomes trükki andmist Vahtre kriitilise pilgu alt läbi.
Isa ja õpetajaLaari õpingukaaslase ja Sulev Vahtre poja Lauri Vahtre sõnul ei tekitanud see, et isa oli üksiti õpetaja, nende suhetes mingeid vastuolusid.
?Eks isad peagi ju poegadele ka õpetajad olema,? ütles Lauri Vahtre. ?Lapsepõlves isa meile kodus muidugi ajalooloenguid ei pidanud, küll aga rääkisid ema, isa ja vanaema ning peretuttavad omavahel nii mõndagi sellist, mida tasus kõrva taha panna. Nii minus kui ka paljudes teistes suutis isa tekitada veendumuse, et rahvuslik meelsus ja Eesti Vabariik pole mingid ajast ja arust veidrused, vaid sobivad ka kahekümnendasse ja kahekümne esimesse sajandisse. Mina ise õppisin isa kõrval üsna varakult nägema, et need, kes Eesti asja ajajaid veidrikeks pidasid, kippusid tegelikult samas ennast igasugu moodsatesse ?ismidesse ära kaotama.?
Sulev Vahtre koduse kabineti seinal on aastakümneid seisnud professori Kivijärve külas asunud kodutalu kujutav maal. See seisab seal tänini.
?Kuigi me ei käinud Laiuse kandis just tihti, olen küsimusele, kus on mu juured, vastanud alati, et need on Laiusel,? ütles Lauri Vahtre.
Tänu Kaitseliidu Jõgeva Maleva propagandapealikule Ülo Pärnale said konverentsil osalenud ülevaate Vabadussõja sündmustest Jõgevamaal ning tänu Jaan Poska mälestusfondi nõukogu esimehele Peeter Järvelaiule ülevaate Jaan Poska majamuuseumi sünniloost. Oma õpetajast Sulev Vahtrest kõnelesid peale Mart Laari ajaloolased Mati Laur ja Janet Laidla ning endine EELK Laiuse koguduse õpetaja Margit Nirgi.
Nii Mart Laar kui ka Lauri Vahtre jagasid tunnustust konverentsi korraldajatele eesotsas Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiteniga.
?See konverents tuletab inimestele meelde, et olulised asjad ei sünni mitte ainult Tallinnas ja Tartus,? ütles Mart Laar.
?See, et Poska ja minu isa isik ühel ja samal konverentsil käsitlemist leidsid, on ühest küljest pooljuhuslik ja nende päritolust tingitud, teisalt oli mõlema elutöö pühendatud ühele suurele eesmärgile, milleks oli Eesti Vabariik,? lisas Lauri Vahtre.
RIINA MÄGI
