Lugu sellest, mis juhtus Jõgeva vallas Laiuse kiriku seinale tellitud mälestustahvliga, toob vägisi vanasõnad suhu. Kõige esmalt selle, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika.
Pole muidugi mingi saladus, et nii palju kui on eestlasi, jätkub ka eriarvamusi, kuid kui ikka on tegu loodetavasti aastasadadeks kivisse raiutava tekstiga, tasuks vaidlemised ära vaielda paberist kavanditel ja mitte kivil. Graniitplaat pole ju omati ajaleht, mida kiirustades kirjutatakse ja kus võib järgmisesse numbrisse veaparanduse panna.
Kas antud segadus on tekkinud pealiskaudsusest või peitub selle taga midagi enamat, õpetlik on olukord igal juhul, sest omad vitsad peksavad. Võidupühani on veel piisavalt aega ja keskmise plaadi jõuab küll ümber teha, kuid teksti muutmine ei pruugi tulla odavam kui uue plaadi tegemine.
Kuigi tekstide erinevus võib pealtnäha ebaoluline tunduda, tekib siiski küsimus, miks ei jõudnud kiviraiduri kätte kavand selle tekstiga, mida kogu ettevõtmise algataja Juhan Reimann soovis. Loota, et vana mees nüüd loobuks, sest targem annab järele, oleks mitte ainult ebaeetiline, vaid antud juhul ka naiivne, sest seegi töö, mida Reimann teeb, on omamoodi võitlus vaba Eesti eest, millele jäädakse truuks surmani.
Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja edaspidi tasuks kõikidel, kes nii olulisi tekste ja sõnumeid soovivad jäädvustada ning avalikesse kohtadesse nõuetekohaselt paigaldada, siiski keeleteadlastelt nõu küsida.
Kuigi ilus eesti emakeel on meil kõigil kõnelemiseks suus, tasuks aru saada, et kui tahame kultuurrahvaks jääda, tuleb oma keelde praegusest palju suurema austusega suhtuda.
9. veebruar 2008. a
