Eestimaa iseseisvuse eest sõdinud noorest mehest jutustas tema Kuremaal elav 82-aastane tütar Leida Valk. Jutuajamise sissejuhatuseks näitas tütar fotot Karl Kaasikust sõdurimundris ja dokumenti tema haavatasaamise kohta.
“Vabadussõjas võitlesid ka isa vennad. August langes sakslaste kätte vangi ning vahetati teise vangi vastu välja. Villem sai surma ja pärast seda läkski mu isa Kuperjanovi partisanipataljoni. Rängas Paju lahingus tabas vaenlase kuul teda kopsu. 18 päeva lamas isa välilaatsaretis, tavalisse haiglasse ei läinudki, sest pidas vajalikuks võimalikult kiiresti tagasi lahinguväljale minna. Isa on rääkinud, et tema lähematest võitluskaaslastest jäi Paju lahingus ellu vaid kolm meest,” jutustas vabadussõdalase tütar.
Rääkis Kuperjanovist vaid head
“Vabadussõjast jutustas isa üsna palju. Kõik pole mul mõistagi meeles, sest olin ju siis alles väike. Mõndagi aga siiski mäletan. Näiteks seda, et ta Kuperjanovit väga ausaks ja tubliks meheks pidas. Samuti on isa kiitnud Paju lahingus osalenud soomlasi. Nii kõneles ta, et mõisat ümbritses kõrge müür, mille taga olid venelased kuulipildujaga koha sisse võtnud. Soomlased aga hüppasid üle müüri ning lõikasid neil nugadega kõrid läbi. Isa avaldas ka arvamust, et soomlaste abita polekski ehk Paju lahingut võidetud.”
Karl Kaasik oli sündinud Roela mõisas. “Vabadussõjas osalemise eest sai ta aga preemiaks talu Kudina lähedal Rahivere külas. 42 vakamaalise talu asukoht valiti välja loosiga ning selles talus mööduski minu ja mu õdede lapsepõlv,” rääkis Leida Valk.
“Isa oli patriootliku mõtlemisega mees ja talle tegi muret Eestimaa saatus. Kolmekümnendatel aastatel, kui riikidevahelised suhted Euroopas pingeliseks muutusid, laulis ta sageli laulu, kus olid read: “Mis saab riigi laevast, meie Eestimaast, selle suure ilmakära mässuga.”
Kopsuhaavast ei paranenudki
Iseseisvale Eestile saigi osaks must stsenaarium: 1940. aastal algas Nõukogude okupatsioon. Mõistagi tähendas see ohtu ka Kaasikute perele, sest pereisa Karl oli ju Vabadussõjas punavallutajate vastu võidelnud. 1941. aasta küüditamisest pääses isa juhuse läbi. Saatuslikuks sai talle aga 1942. aasta talvepäev, kui ta metsatöödel külmetus.
“Ise haigestus raskesti, lamas kodus mõned kuud ning suri 19. aprillil. Arvatavasti polnud ta Paju lahingus saadud kopsuhaavast päriselt paranenudki, mis tema seisundit märgatavalt raskendas,” rääkis Leida Valk.
Leida Valk õppis Kudina koolis. Oma kooliaastatest on tal eriti piduliku sündmusena meeles kodutütre tõotuse andmine kolmekümnendate aastate lõpus. Vanemate soovil läks Leida esimest korda mehele juba 16-aastaselt, milleks Saksa okupatsiooniaegsed võimud eriloa andsid. Peagi mobiliseeriti aga kaasa Saksa sõjaväkke. Kokku on Leida Valgul neljast abielust kaheksa last, kellest praegu elab viis.
Küsimusele, millist tööd ta teinud on, vastas Leida: “Näete, missugused käed mul on, ma olen elupõline lüpsja.”
JAAN LUKAS
