Kuulsat väeosa, millesse kuulus ligi 1200 meest, hakkas 24-aastane väejuht moodustama Puurmanis. Sama vallas asuv Jõune küla on saanud kodupaigaks ka harrastusajaloolasele Olev Tederile, kel ennastsalgavast sõjamehest raamat valmimas. Autor lükkab raamatus ümber mõnegi müüdi, mis Julius Kuperjanovile negatiivset varju heitnud.
“Olen sündinud okupatsiooniaegses Kiviõli linnas 1958. aastal Viktor Kingissepa sünniaastapäeval,” ütles Olev Teder sissejuhatuseks, rääkides põgusalt oma elukäigust. Keskkooli lõpetas ta Rakveres, Tallinna Polütehnilises Instituudis õppis ehitusinseneriks ning töötas Teaduste Akadeemia Presiidiumi ehitusosakonna juhataja ja vabriku Marat ehitusdirektorina, praegu aga tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ja teostab end harrastusajaloolasena.
“Puurmani valda kolisin pärast seda, kui lapsed kooli lõpetasid. Tundus, et Tallinna elu on tõusikutele ja hulludele, ” põhjendas endine pealinlane maalekolimist.
Võiks arvata, et Julius Kuperjanovi tugevad seosed Puurmaniga ajendasidki Olev Tederit tema elu- ja võitlustee vastu sügavamat huvi tundma.
“Tegelikult ergutas Kuperjanovi teemasse süvenema fakt, et mu lähisugulane Johannes Teder (1895-1968) teenis Julius Kuperjanovi juures kutsarina. Et Kuperjanov ratsutas alati ise, ta teda ei sõidutanud, küll aga hoolitses hobuste eest.
Minu raamat Julius Kuperjanovist tuginebki suuresti Johannes Tederi mälestustele. See oli ka üks põhjusi, miks panin raamatule pealkirjaks “Kutsar”.
Kuperjanov oligi omamoodi kutsar
Arvatavasti on sellise pealkirja valimisel ka teine põhjus ? Kuperjanov oligi omamoodi kutsar.
“Piltlikult öeldes võib ka Kuperjanovit nimetada kutsariks, kes hoolitses Vabadussõja päevil teiste väejuhtide “maineratsude” eest ning rakendas samal ajal eesti rahva vabadusvankri ette vägevalt perutavad täkud, kes vedasid meie alandlikkusega seotud koormad välja orjasoo mülkast, ” ütles Teder.
Olev Teder on külastanud omaaegses Pihkva kubermangus asuvat Ljahhovo küla, kus Julius Kuperjanov 1894. aasta 11. oktoobril sündis. “Selles küllaltki mahajäänud paigas on siiani näha kunagiste töökate eestlaste kätetööd. Raha teenisid tollased Venemaal elavad eestlased hästi, kartes aga laste venestamist, tõi isa Daniel Juliuse ja teised lapsed tagasi Eestisse. Julius luges lapsena palju, eriti vaimustus ta Vene partisanide tegevustest Napoleoni sõjakäigu ajal. Kuperjanov lõpetas Tartus õpetajate seminari ja lipnike kooli. Esimese maailmasõja rinnetel võideldes teenis ta kokku seitse tsaari risti, sealhulgas ka Georgi Risti, mis tõestas inimlikku suhtlemist sõduritega ja kangelaslikkust,” rääkis Teder.
Saladusliku dokumendi jälgedes
Olev Teder on uurinud nii Tartus kui ka Tallinnas põhjalikult Kuperjanovi pataljoni arhiividokumente.
“Kokku kulus arhiivile koos kodutööga ei vähem ega rohkem kui 200 päeva. Sõna otseses mõttes avastasin just sellel kahesajandal päeval dokumendi, mille sisu on palju arusaamatusi põhjustanud. Selle huvitava dokumendi alla on kirjutatud Kuperjanovi nimi, kuid mitte allkiri. Dokumendis on oma kolmkümmend viga, mida Kuperjanov aga kunagi ei teinud. Tean, kes selle dokumendi koostas ja miks. See dokument ongi tegelikult võti kogu Paju lahingu tõepäraseks mõistmiseks. Selle lahingu kohal on alati hõljunud mingi ebameeldiv aura. Tartus on elanud inimesi, kes kogu oma elu on seda sündmust uurinud, kuid pole tõele jälile saanud. Selle väärkäsitluse tõttu on tänased ajaloolased nimetanud Kuperjanovit põikpäiseks kiirustajaks, tavaliseks mitte millegagi silma paistnud ohvitseriks ja isegi kuningas Pyrroseks. Ometi autasustati teda kolme Vabadusristiga.
Eelarvamustes võib aga peituda ka põhjus, miks Julius Kuperjanovile ei antud II liigi 1. järgu risti, mida lõppude lõpuks ei saanud mitte keegi ja mis nüüd püstitatakse Vabadussambale. Seda risti olnuks õigus saada Kuperjanovil ja soomusrongide divisjoni ülemal Karl Partsil, aga nn verine Paju lahing oma valedega tõmbas asjale kriipsu peale. See on aga rangelt minu isiklik arvamus,” selgitas Teder.
“Pärast kõnealuse dokumendi leidmist kerisin sündmusi tagasi, et mõista, miks see üldse olemas on ja mis põhjusel oli vaja seda koostada. Seda uurimistööd nimetatakse transtsendentaalseks arutluseks, mida esimesena kirjeldas filosoof Kant,” rääkis harrastusajaloolane.
Mängis viiulit ja lõi kaasa näitemängus
Olev Teder rääkis ka Julius Kuperjanovi eraelulistest seikadest, samuti huvidest, milles raamatus juttu tuleb. 26. veebruaril 1918. abiellus Kuperjanov Alicega, olles 23 aastane. Abikaasad mõistsid teineteist ühest pilgust. Alice ei jätnud meest ka rindele kauaks üksi ja enne Tartu vabastamist oli kogu aeg tema kõrval. Kui masinakirjutaja ööseks väsis, jätkas Alice tema tööd. Kuperjanov magas ainult 4-5 tundi ööpäevas, sest võttis isamaa saatust äärmise tõsidusega, ja põhjalikkusega.
Kui rääkida harrastustest, siis Julius Kuperjanovile meeldis väga lugeda ja ta tegi seda ka soome keeles. Õpetajate seminaris andis tulevane sõjaväelane aga salaja välja ajalehte, mängis sõbra orkestris viiulit, samuti osales näitemängudes. “
Teder märkis, et raamatu kirjutamisel on teda palju aidanud Julius Kuperjanovi noorema venna poeg Ants Kuperjanov ning samuti Alice Kuperjanovi sugulased.
Raamatus Julius Kuperjanovist on üle 100 foto ja samuti lahingute skeemid.
Vestlesime Olev Tederiga Kuperjanovi pataljoni embleemi tähendusest. “Pealuu märk on läbi ajaloo olnud surmaotsimise sümbol. Esimese maailmasõja rinnetel olid Vene vabatahtlikud surmapataljonid, kes iial ei lahkunud kaevikutest, nendele soldatile vaatasid alt üles isegi kindralid. Mu raamatus on ka ühe sellise surmapataljoni liikmepileti foto. Sellistest pataljonidest saigi Kuperjanov idee pealuu kujutis oma väeosa embleemiks valida.
Olev Teder plaanib oma raamatut “Kutsar” esitleda Puurmani lossis. “Võib-olla saab see sündmus teoks juba mais, kõik sõltub sellest, kui palju võtab aega trükkimine,? lausus ta.
Jutuajamise lõpetuseks tundsin huvi, kas Kuperjanovis või tema perekonnanime arvestades ka slaavi verd olla.
“Kuperjanovi perekonnanimi arvatakse tulnud esivanemast Jaanist, keda talu järgi Kupperi Jaaniks kutsuti. Loomulikult tegi oma töö tolleaegne Vene tsaarivõim, andes perele nimeks Kuperjanov. Kõik see toimus palju aega enne Juliuse sündi. Möödunud sajandi kahekümnendatel aastatel oli meeletu nimede eestistamine, eriti väejuhtide seas. Arvan, et ka Kuperjanov oleks vahetanud oma nime. Aga kes seda tegelikult teab…”
JAAN LUKAS
