Kord tulid mu väikesed pojapojad II klassi õpilastena Luua koolist koju ja küsisid minult, kas kurat on olemas. Vastasin, et on. Poisi naersid mu välja ja väitsid, et õpetaja sõnul kuradit pole. Seletasin neile, et halb inimene ongi teisele inimesele kurat.
Ajast aega on maailmas olnud kurjust. Sõjad, orjastamine ja muudki kuriteod on kuradist. 1940. aastate lõpuaastail või 50ndate alguses tuli isa ühel pühapäeval Palamuse kirikust nuttes ja ütles, et kuradid kiskusid õpetaja Partsi jutluse ajal kantslist ja viisid ära. Mina oma lapsemõistusega kujutasin kuradit ette sarvede, saba ja sõrgadega, nagu olin teda juturaamatu pildil näinud.
Kirikule oli määratud rahasumma, mille ta igal aastal riigile maksma pidi. Ähvardati, et kui ei maksa, teeme kirikust kultuurimaja. Meie isa maksis liikmemaksu oma pere eest ja ka võõraste eest, kes ise maksta ei suutnud. Maksudest jäi tal üle üks rubla, selle eest ostis ta loteriipileti, millega selle kirikule annetatud summa mitmekordselt tagasi sai. See oli Jumala õnnistus.
Tean mitmeid juhtumeid, kus inimene on selle endale tagasi saanud, mis ta teistele teinud on, nii head kui halba.
Kümme käsku peaksid kõigil selged olema ? nii kodus, koolis kui ka riigikogus. Siis oleks kõik korras.
Olen ka ise mitmel korral lootusetusse olukorda sattunud, kust imekombel pääsenud olen.
2005. aasta jaanuaris ründasid mind 500 meetri kaugusel kodust hundikoerad. Hüüdsin: “Oh jumal, mul pole telefoni kaasas, ei saa lastega jumalaga jätta!” Kiskjad vaatasid veel korra mind ja jooksid siis kitsele järele. Mõtlesin, et oli see nüüd Jumala abi või said loomad aru, et olen vaid vaene hammasteta pensionär.
Koidu Tomberg
