Meie väike Mihkel pureb kõva pähklit,
aabitsast ta õpib tundma raskeid tähti.
A on nagu maja, et ei läheks sassi –
seisab kahel jalal, nõiale vist passiks.
B on rivis teine, üsna nõrk see mees,
pehmeks teeb kõik sõnad, kus ta seisab sees.
Kes sealt tulla ähib? On vast priske mees!
See vana tuttav D, kel kõhtki uhkelt ees.
Ta järel longib E, nii reha sarnane,
et meelde jätta hea, ja eal ei unune.
G kõverana seal on sitkelt rassimas,
et teiste järele Hassi kõrval marssida.
I valvab pingsalt, et ei läheks sassi nad,
kõik tähed järjekorda peavad passima.
J jalutab ja jutustab. Küll aega on!
K kiirustab ja kirub: ?On alles seltskond!?
L laulu laksutab justnagu väike lind.
M naudib lauluviisi. Mis tahta võiks veel hing!
Kuid naabri- N on ninakas ja kirtsutab:
?Kes lärmab siin, kui vaikuses ma pikutan??
Seal ümmargune O vaid näsib isukalt
üht prisket magusat ja rasvast pirukat.
?Sa poiss end ära paksuks söö!? P õpetab,
kui ümmarguse koogi söömist lõpetab.
R järsku põristab: ?Nii raske pirukas!?
?Siis ära palju söö?, S vastu susistab.
?Te ärge vaielge!? nüüd targalt sekkub T,
?ja sööge mõõdukalt, et käia jõuaks veel!”
U ainult itsitab: ?Teid väikseid naljasuid
ma naerda võiksin järgi mitmeid kuid.?
V varmalt vadistab: ?No milleks vassida,
pean Vett ja Vilet endaga ma tassima.?
Õ sõnab õpetlikult: ?On vähe kasu V-st ju,
sest kogu tarkus tuleb õppimise eest sul.?
Ä ärpleb ägedalt: ?Äh, lõpetage lärm!
Mul sellest kisast üle viskab närv.?
Ö sulgub öösse, öö on ta ainus valgus
ta seisab sõnades, kus töö on kõige algus.
Ü nurgas konutab. Ta viimane on reas,
seepärast tähestik tal ainsana on peas.
Küll jutustavad tähed, neil oma panus
on igal. Mis sõnu said? Loe, palun!
Hille Kõrgesaar
