Veel kümmekond aastat tagasi oli sõna ?projekt? kultuurirahva hulgas üsna ebapopulaarne ja projekti abil rahataotlemist kiputi samastama kerjamisega. Nüüdseks on projektisüsteemiga enamasti harjunud ka need, kelles nimetatud süsteem just erilist vaimustust ei tekita. Ning eri fondidele taotluste esitamise tähtajad on paljude kultuuriinimeste kalendrites aegsasti punase ringiga ära märgistatud.
Eks neid fonde ole juurde tulnud ka. Nagu rahagi, mida neil jagada on. Iseasi, et suurema ettevõtmise eelarvet pole tihti lootust ühe fondi toetusega katta, vaid tuleb kirjutada mitu eri projekti mitmele fondile või ühe fondi mitmesse taotlusvooru, mis on paras ajude ja närvinikastamine, eriti kui arvestada, et ka aruandeid tuleb siis kirjutada rohkem kui üks. Mõnikord tuleb aga üritust ette valmistama hakata või see juba läbigi viia enne, kui projekti rahastamisotsus tehtud saab. Siis peab korraldaja mängu panema x summa oma isiklikku raha, teadmata päris täpselt, kui suure hulga ta sellest tagasi saab.
Projektipõhisusel on veel üks varjukülg: projektide keel. Miskipärast kiputakse arvama, et kui tekst ei põe keelelises mõttes raskekujulist kantseleitõbe ega sisalda seda, mida suures ja kõikvõimsas vene keeles tuftaaks ning inglise keeles bullshit?iks nimetatakse, pole see piisavalt ametlik ega ärata rahastajates usaldust. Ja nii produtseerivadki tuhanded kultuuri- ja muud tegijad palehigis ja üksteiselt ?nitti võttes tekste, mis nende endi, aga ka paljude teiste keelemaitse ära rikuvad. Äkki võiks seesama Eesti Rahvuskultuuri Fondi Wiedemanni nimeline allfond, mis tänavuse Tähetunni korraldamiseks raha eraldas, tulevikus välja panna ka ühe preemia ? ilusaimas eesti keeles kirjutatud rahataotluse eest?
Igatahes ilus ja armas, et peale Eesti Kultuurkapitali ka Eesti Rahvuskultuuri Fond maakondades tehtavat kultuuritööd tunnustamis- ja toetamisvääriliseks peab ? nagu tänase lehe kultuuriküljelt lugeda võib.
12. jaanuar 2008
