Oma mälestusteraamatu esimesele, neli aastat tagasi ilmunud köitele pani Jaan Kross pealkirjaks “Kallid kaasteelised?. Nüüd on iseenda ja kaasteeliste saatuste kirjapanijast saanud ärateeline: täna sängitatakse Jaan Kross Tallinnas Metsakalmistu mulda. Elavast klassikust on saanud klassik.
Elulooliselt Kross Jõgevamaaga seotud polnud, küll aga loomingulooliselt. 1978 ilmunud “Keisri hullu? ? aga just selle romaaniga kirjutas Kross end n-ö maailmakirjanikuks ? peategelaseks on ju Võisiku mõisahärra Timotheus von Bock. Asjaolu, et allakirjutanul oli au siia ilma sündida peaaegu täpselt 170 aastat pärast Timotheus von Bocki, tingis selle, et oma neljakümnendat sünnipäeva mäletan ma surmatunnini, sest veetsin märkimisväärse osa sellest Jaan Krossi ja tema ustava kaasteelise Ellen Niidu seltsis. Põltsamaa muuseum korraldas nimelt just täpselt sel päeval Põltsamaa kiriklas Timotheus von Bocki 210. sünniaastapäevale pühendatud muuseumitunni ja keda nad siis ikka sinna külla oleksid pidanud kutsuma kui mitte Jaan Krossi.
Kui mõni kirjainimene ongi võimeline end peaaegu ainult kirjalikult väljendama, siis Krossi suuline tekst oli enam-vähem niisama tihe, vaimukas ja kujundlik kui ta kirjalik tekst. See asjaolu ilmnes ka Põltsamaa muuseumitunnis. “Keisri hullu? sünniloost rääkides jutustas ta muu hulgas ühe otse elust võetud anekdootliku loo. Kui tema ja Ellen esimest korda Võisikule tulevase romaani sündmuspaigaga tutvuma sõitsid, oli neil auto katusel vana voodi, mille nad Tartusse Elleni värskest tudengist pojale pidid viima. Seda nähes öelnud üks Võisiku hooldekodu hoolealune teisele: “Näe, üks toodi oma voodiga…?
Tõsisema poole pealt ütles Kross “Keisri hullu? kohta aga: “Mul polnud tahtmist kirjutada steriilset, läbipaistvat poliitilist allegooriat (hoiatavaks eeskujuks selles vallas oli Feuchtwangeri “Vale-Nero?), aga ma ei pidanud vajalikuks ka retu?eerida lugejal paratamatult tekkivaid mõtteseoseid tolle aja eluga.? Olnud oma ilmumishetkel sellesama retu?eerimatuse pärast üpris ajakajaline, muutub “Keisri hull? aasta aastalt üha ajatumaks. Aga ei kaota oma väärtust. Just sellepärast, et Kross ei teinud sellest liig ühemõttelist poliitilist allegooriat.
Pärast muuseumitundi läksime koos kirjanikepaariga tollal veel tegutsenud Ranna restorani, sest olin saanud Krossi juba eelnevalt telefonitsi nõusse lõunasöögi kõrvalt intervjuud andma. “Küll on tore: tänu teile saime teada, et meile ikka süüa ka antakse!? ütles Kross mõnusalt itsitades, kui talle helistasin.
Peale meie olid lõunalauas veel praost emeeritus Hebert Kuurme ning muuseumi ja Võisiku hooldekodu esindajad. See, et ükski asjaosalistest ei teadnud, et nad minu sünnipäevalauas istuvad, ei häirinud mind karvavõrdki. Küll aga asjaolu, et lugupeetud emeriitpraost torpedeeris ? kindlasti tahtmatult ? mu intervjuuplaane. “Keisri hullu? kirjutamise aegsete Põltsamaa-visiitide tõttu olid Krossist ja Kuurmest saanud head sõbrad, kes teineteise seltskonda nautisid ja kellel pudenes justkui varrukast mõlemat huvitavaid ajalooainelisi, filosoofilisi või muidu intellektuaalseid jututeemasid. See, mis nad rääkisid, oli pööraselt huvitav, aga ei aidanud mind minu intervjuu asjus kuidagi edasi. Pole võimatu, et Kross laskis mul meelega “praadida?, et näha, kas olen piisavalt nutikas, et olukord enda kasuks pöörata.
Mine tea, kuidas asi oleks lõppenud, aga siis saabus, nagu antiiktragöödiates, deus ex machina ehk jumal masinast: kuna auväärt emeriitpraost oli samal päeval üht kadunukest matmas käinud ja peielised istusid samas restoranis, kutsuti Herbert Kuurme mõneks ajaks ära peielauda. Ning mina sain lõpuks diktofoni sisse lükata ja Krossi pihta küsimustega tuld anda. Nii ägedalt, kui Krossi rahulikult arutlevad vastused vähegi lubasid, sest teadsin: Kuurme tuleb varsti tagasi. Nii sündiski 1997. aasta 29. novembri Vooremaas ilmunud lugu “Kahe-Krossi ooper?, milles Kross muu hulgas ütles, et ta pole, nagu mõned tema ajalooliste romaanide tegelaste käitumismallide põhjal on järeldanud, kompromissi ideoloog, vaid kompromissi anatoom, kes uurib kohanemise psühholoogiat, seda, milliseid psühholoogilisi ja muid tagajärgi kompromiss endaga kaasa toob.
Küsisin toona sedagi, kas Kross oleks ka siis, kui kaasaeg poleks mitme aastakümne jooksul ausaks kirjanduslikuks käsitluseks liiga “plahvatusohtlik? teema olnud, hakanud tegelema mineviku eesti soost suurmeeste elulugudega. Ta vastas, et tegelikult on teda kogu aeg huvitanud eesti kultuuriloolise “vahakujude kabineti? täiendamine, ent teistsugustes oludes oleks see tegevus tema jaoks ilmselt teisejärgulisemaks osutunud.
Kümme aastat tagasi polnudki mineviku suurmeestega tegelemine Krossi jaoks enam nii aktuaalne teema: ta oli juba asunud intensiivselt ilukirjanduslikus vormis jäädvustama neid aegu, mille ta ise läbi oli elanud. “Wikmani poisid?, “Väljakaevamised? ja “Mesmeri ring? olid juba ilmunud, “Paigallend?, mida peetakse autori vanust silmas pidades erakordselt jõuliseks loomeaktiks, oli valmimas. Näib, nagu oleks Kross tahtnud iga hinna eest jätta endast maha sõnumi, mis võimaldaks järeltulevatel põlvedel ajalooraamatute kiretud read inimlikus võtmes lahti kodeerida, st mõista seda, missuguseid valikuid ja otsuseid tuli eesti inimestel möödunud sajandi nelja- ja viiekümnendatel ning mõnel järgmiselgi kümnendil teha, millistes oludes elada, töötada, armastada, lapsi kasvatada. Ja püüda inimeseks jääda. Krossi sõnum on ses osas vist küll kõikehõlmavam ja jõulisem kui kellelgi teisel.
Jaan Krossi 80. sünnipäeva puhul Tartus peetud ettekandekoosolekul ütles tema kirjanikust ja kirjandusteadlasest väimees, hiljaaegu akadeemiku seisusse tõstetud Jaan Undusk, et kui 20. sajandi teisest poolest alates on kirjanduslik mõte rõhutanud pigem pidetust ja elu absurdsust, mõistetamatust, siis Kross on jäägitult sukeldunud pidevuse loomisse ning teda on veedelnud maailma asjade vaheliste loogiliste seoste mõistmise võimalused. Kirjutamine kui niisugune on aga olnud Krossile enda mõistetavaks tegemise vahend ja kirjutamisprotsessi pidevuse on ta enda jaoks samastanud mõistmise pidevusega. Kui katkeks kiri, katkeks Krossi meelest ka tema ? või veelgi enam ? kogu Eesti mõistmine. Seepärast produtseeriski Kross Unduski meelest sellise kodanliku korralikkusega päevast päeva sisuliste ja vormiliste tühikuteta teksti. Ja teadmine, et keegi ikka kirjutab, ka siis, kui teised rivist väljas on või kui viimsepäeva pasunad Noa laevale kutsuvad, on ühes kultuuriruumis, eriti väikses kultuuriruumis, väga oluline.
Krossi kiri on nüüd katkenud. Ent see, mida ta kirja panna jõudis, võimaldab kellelgi jätkata.
Kross on ju iseenesest väike rahaühik: ega?s muidu ei öeldaks, et see või teine asi pole krossigi väärt. Aga Eesti jaoks on Kross võib-olla kõigi aegade kõige kõvem ja püsivama kursiga valuuta.
Head teed, Meister!
RIINA MÄGI
