Sentensit, mis soovitab maitse üle mitte vaielda, ei saa siiski alati sajaprotsendiliselt järgitavaks tunnistada. Sest vaielda ju ikka võib, kakelda pole ehk mõtet.
Jõulud ja aastavahetus on möödas, kingid saadud ja jagatud. Kes on õnnelik spaa- või palmisaaretuusiku üle, kes peab parimaks kingiks häid sõnu noorpõlvesõbralt, kes mitukümmend aastat endast elumärki andnud polnud.
Vana aasta saame uue vastu vahetada loodetavasti igaüks just selles stiilis, nagu kellelegi meeldib. Kes pageb maakoju ja eelistab seda lahkuva aasta kurjade vaimude kära ja paugutamisega eemalepeletamist võimalikult kaugelt jälgida, et pilt, st saluudituled küll oleksid, hääl ehk mürin-kolin aga puuduks. Kes hangib peopileti just sellisesse lõbustusasutusse, mille akendest kogu ilu ja trall, paugutamine ja kära kõige ehtsamalt hoomatav, kes tõmbab ammu enne keskööd ukse sneprisse ja teki üle pea ? maitseasi.
Sama kehtib ka telekavaatamise kohta. Nimetatud aparaadil on tõepoolest üks käepärane nupp, mis võimaldab jõhkruse ja labaste naljade eest turvaliselt pageda, aga ometi…
Vabariigi president räägib meile hoolimisest ja tunnustamisvajadusest, tänamisest ja uhkuse tundmisest oma riigi ja rahva üle. Aga jõulude ja aasta viimase õhtu vahel kuulame ikka ja jälle pea igal täistunnil uudistesaates, et Saddam Husseini hukkamisest möödus aasta. Ja loomulikult mitte ainult ei kuule, vaid näeme ikka seda poomisepilti ka. Kas see, julgeme arvata, meie riigile ja rahvale mitte just esmatähtis aastapäev jääbki meid nüüd igal aastalõpul saatma?
Läinud aasta meeldejäävaimaks positiivseks sündmuseks valis rahvas suvise noorte laulu- ja tantsupeo, kus ehk Tallinna aprillilõpuööde lohutuseks-kompensatsiooniks oli publikut rohkem kui kunagi varem.
Aga meie kuuleme paarkümmend minutit enne presidendi uusaastatervitust Kanal 2st: ?On ikka tissi ja….? Kusjuures ETVs on kah samal ajal sama kreisi värk käsil. No täitsa pael, tahaks teismelise viisi hüüda. Keeldun uskumast, et meie hulgas on eriti palju neid, kes sellist ülesastumist kultuurseks meelelahutuseks peavad, nii põhjas me omadega kohe kindlasti ei ole!
Paljukirutud punasel ajal pakuti pool tundi enne klaasikõlistamise ja raketipaugutamise hetke teleriekraanilt lühifilmi pealkirjaga ?Mõtisklus?. Rahuliku muusika saatel näidati ekraanil Eestimaa kauneid paiku. Kes tahtis, võis selle pooltunni tõepoolest sageli kõne all olevaks tagasivaateks kulutada. Või ka pika istumisõhtu järel end sirutada ja vahuveiniklaasid valmis panna, oodatud pidulikule hetkele häälestuda.
Aga jah, maitse asi muidugi…
