Päev on pikem ja valget aega rohkem. Kevademärke otsides käime tihti kraavide, ojade, jõgede kallastel uudistamas, kas pajul on juba ”tibud”. Leides sealt ”tibudega” oksa ja tuues tuppa vaasi, teame – kevad ei ole enam kaugel.
Paju perekonda kuulub üle 300 liigi Nad kasvavad kõikides maailmajagudes, välja arvatud Austraalia. Eestis on looduslikest puude-põõsaste perekondadest paju perekond kõige liigirikkam.
Mitmete liikide eristamine on keeruline isegi dendroloogidel. Lisaks võivad pajud moodustada omavahel hübriide. Mõnede liikide leviala ei hõlma kogu vabariiki, vaid ainult osa sellest. Nii näiteks kasvab lapipaju ainult Kesk- ja Ida-Eestis.
Pajuliikide mõõtmed on väga erinevad. Nii kasvab hundipaju harva meetrikõrguseks, kuid rabe- ja raagremmelga isendid võivad olla kuni 20 m kõrgused.
Paljud pajuliigid (enamasti madalad põõsad) kasvavad niisketel kasvukohtadel, paljud aga ka kuivadel kasvukohtadel.
Pajusid on väga lihtne paljundada. Tarvitseb lõigata vaid oks ja pista see maasse ning mõne aja pärast olemegi saanud noore taime.
Ilusamaks vaasipajuks on halapaju
Pajutibudeks kutsutakse urbi, mis ei ole veel õiteks saanud. Erinevatele pajupõõsastele ilmuvad ”tibud” erineval ajal. See ei sõltu mitte ainult liigist, vaid ka kasvukohast ja ilmastikutingimustest. On aga ka pajuliike, millel enne puhkevad lehed ja alles seejärel ilmuvad urvad ning puhkevad õied. Niisugune on näiteks raudremmelgas.
Nii et tuues oksi vaasi, peab pajuliigist natuke teadma. Üheks ilusamaks vaasipajuks on halapaju. Sellel liigil on võrsed pikad, peened, punakasvioletjad või violetjaspruunid, kaetud sinaka härmatisega. Sageli on teda istutatud ka haljasaladele, punumismaterjali kasvatamiseks istandusse, luiteliivade kinnitamiseks jne.
Pajuurvad paisuvad kohevaiks kollasteks pallideks juba mai algul. See on pajude õitsemise aeg. Tänu õite meesisaldusele on nad hinnatud meetaimed ja pealegi kõige varajasemad. Kuu aega hiljem on õitest saanud viljad. Valgete tupsudena hõljuvad nad puudest-põõsastest kaugemale. Väikesed seemned idanevad niiskesse paika sattudes hästi. Kui nad aga kohe arenema hakata ei saa, kaotavad kiiresti idanemisvõime.
Rohkem on hinnatud koort
Pikkadest ja painduvatest pajuokstest on rahvas pununud peamiselt korve, kuid aastatuhandeid on pajuokstest punutud ka näiteks kalapüügimõrdasid. Maades, kus puit on defitsiit, kuid pajupõõsaid kasvab piisavalt, on neist punutud ka paate ja isegi maju. Tänapäeval on pajuvitstest punutud mööbel, armatuurid, kastid, kirstud jms eelkõige maakodude ning suvemajade kujundamisel väga hinnatud.
Rohkem kui paju puitu on hinnatud tema koort. See on olnud, nagu oksadki, punumismaterjaliks. Laialt olid kasutusel pajukoorest viisud. Need ei pidanud küll nii hästi vastu kui pärnaviisud, kuid see-eest oli pajukoort looduses laialt saada.
Sajandeid on pajukoort kasutatud nahaparkimiseks, sellega värviti ka riiet ning lõnga, saades kollaseid ja pruune toone.
Oluline on pajukoor ka rahvameditsiinis. Kooreleotis on tunnustatud reumarohi, peavaluravim ja palavikualandaja. Neid seisukohti kinnitab ka tänapäeva meditsiin ning mitmed pajukoorest saadavad ravimid on jäänud asendamatuks tänapäevalgi. Pajukoores leiduv salitsiin on looduslik aine, mis on alternatiiv kunstlikult toodetud aspiriinile.
Meie rahvatraditsioonidest on teada nõiavitsa kasutamise komme. Tavaline on veendumus, et vits tuleb lõigata pajult. Levinud arvamuse kohaselt oli õige vitsa lõikamise aeg volbriööl esimese ja kolmanda kukelaulu vahel. Usuti, et täpsel ajal lõigatud nõiavits näitab oskaja inimese käes ära maaalused veesooned. Öeldi, et vesi tõmbab paju ligi, sest vesi on paju hing. Süvenemata pikemalt veesoonte otsimise saladustesse, tuleb tunnistada, et looduses kuuluvad vesi ja paju tõesti kokku. Ikka levivad pajustikud seal, kus on kraave, ojasid või muid vesiseid paiku.
Mitmed pajuliigid ja nende sordid on hinnatud haljasalade ja koduaedade kujundamisel.
Urbimine – äratus talveunest
Kui täidame märtsi lõpul – aprilli algul vaasid pajuokstega, mõtleme vaevalt sellele, miks peavad toas olema just pajuoksad. See komme seostub kristliku palmipuudepühaga.
Palmipuudepüha rituaalidel varakevadiste pajuokstega on siiski kindlasti vanemaid, Kristuse-eelsesse aega ulatuvaid juuri.
Eestlaste ja teiste Läänemererahvaste traditsioonis kannab selgelt eelkristlikke märke urbimise komme. Urbimine on viimastel aegadel toimunud urbepäeval, mis langeb kokku palmipuudepühaga. Selle päeva hommikul äratati pereliikmeid ja naabreid pajuokstega lüües. Enamasti oli urbijaks peremees või mõni teine auväärne pereliige. Usuti, et see, kes tõuseb sängist kohe esimese oksapuudutuse peale, on virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi jääma laisaks terveks aastaks. Ida-Eestis oli kombeks, et perest peresse käisid urbimas laste- või noorterühmad. Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Urbijad said vastutasuks muna või kaku. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi ka põllule.
Hendrik Relve, 1998
iii
ENE ILVES, Eesti Looduskaitse Seltsi Jõgeva osakond
