Mis kultuuriaastale tagasi vaadates kõigepealt meelde tuleb? Ühena esimestest igatahes Betti Alveri Muuseumi sisukas start. Juba esimesel tööaastal näitas muuseum end väga mitmekesise vaimukeskusena, kus toimub pidevalt tasemel näitusi ning kus sobib paremaid etlejaid välja selgitada, omaloomingukonkursist kokkuvõtteid teha, raamatuid esitleda, tittede leelokooli pidada ning oma keha ja vaimu valitsema õppida. Aprillis esimese Eesti romaanivõistluse 80. aastapäevale pühendatud kirjanduskonverentsil käinud Tallinna ja Tartu kirjainimesedki tõdesid, et Alveri muuseum on üks mõnus ja inspireeriv paik.
Nii, nagu Alveri muuseumi kirjanduskonverentsile, on oodata järge ka augustis Voorel toimunud esimesele Mati Undi mälestusseminarile. Kui lisada veel Võtikvere raamatuküla pidu, mis möödunud aastal kujunes tänu Imbi Paju raamatu ?Tõrjutud mälestused? esitlemisele eriti sisukaks, ning hulk raamatuid, mille ilmumisel jõgevamaalased autorite, koostajate või tõlkijatena kaasa lõid, siis võib öelda, et Jõgevamaa annab Eesti kirjandusellu päris toeka panuse. Ning veel: tundub, et kirjanikud on jälle üha sagedamini raamatukogudes ja mujal lugejatega kohtumas käima hakanud ning rahvaski januneb taas nende elava sõna järele, mis aitaks ühelt poolt avada nende teoste tagamaid, teisalt aga mõtestada elu ja tänapäeva meie ümber.
Kino, kunsti ja teatrit
Veel jääb lõppevast kultuuriaastast meelde kino n-ö hiiliv tagasitulek Jõgevamaale. Vähemasti Palamusel, Luual ja Tabiveres hakkab tänu Kinobussi regulaarsetele külaskäikudele kinoskäimine jälle suhteliselt loomulikuks asjaks muutuma. Betti Alveri Muuseumiski on mõned korrad filme näidatud, ent seda kino, mis pidi riikliku programmi ?Kino tuleb tagasi? raames Jõgevale tulema, pole ikka veel. Põltsamaal seevastu on kogu aeg filme näidatud. Jääb üle loota, et näidatakse edasi ka siis, kui linnavalitsus muinsuskaitsenõuete tõttu ostjate silmis ebaatraktiivse kinohoone pärast pikki ponnistusi lõpuks kellelegi maha müüdud saab.
Kunstivallas võiks möödunud aastat lennukalt monumentaalmaali aastaks nimetada: jaanuaris sai suure seinamaalingu Palamuse Gümnaasium, juulis Torma Põhikool. Mõlema taiese autoriks on Kaire Nurk ning mõlema puhul lähtus autor vastava paiga kultuuriloost. Ethel Hakkaja juhtimisel sai märtsis Kalevipoja-ainelise kompositsiooniga kaetud üks sein Kamari külamajas. Kui näitused võetakse kuu-paari pärast maha, siis need taiesed jäävad keskkonda kujundama aastateks või koguni aastakümneteks.
Suurima teatrielamuse pakkus kohalikest tegijatest Palamuse Amatöörteater Lutsu juubelile pühendatud lavastusega ?Tali?. Lavastaja Raivo Adlas ise arvas küll, et amatöörid mängisid seda Madis Kõivu tükki paremini kui Vanemuise profid kümnend tagasi. Järgmises järjekorras tulevad meelde kaks kooliteatrilavastust: Jõgeva Gümnaasiumi Liblikapüüdja ?Keemiaõpetaja? ja Jõgeva Ühisgümnaasiumi Dramatööride ?Sild?: kumbki oli hea omamoodi. Ja siis muidugi Tabivere Harrastusteatri ?Taevaredel?, mis tuletas uuesti meelde, et lihtsad külajandid pole sugugi selle trupi lagi.
Ka meie piduJuuni algul Põltsamaal toimunud maakondlik laulu- ja tantsupidu andis aimu, et eesseisev üleriigiline noorte laulu- ja tantsupidu kujuneb suursündmuseks. Kujuneski ? nii kunstilises mõttes kui ka rahvast ühendava vaimsuse poolest. Jõgevamaalt osales sellel peol ühtekokku 900 lauljat, tantsijat ja pillimängijat. Nii et see oli ka meie pidu. Jätkuks ainult laulu- ja tantsupeo rahvuslikku ja ühendavat vaimu kauemaks!
Tuumakaid teri kogunes maakonna mulluselt kultuuripõllult mõistagi tunduvalt rohkem, kui napp leheruum üles lugeda võimaldab. Oli väärikaid esindusüritusi, nagu Põltsamaa Fest ja rooside festival, Kalevipoja kala- ja veefestival, Jõgeva valla sünnipäev ja käsitöölaat Laiuse linnuses, Alo Mattiiseni muusikapäevad, Betti Alveri luulepäevad jne, ent tehti ka igapäevast nn esmatasandi kultuuritööd. Viimase all mõtlen ma iganädalast laulu-, tantsu- ja pillimänguharjutusel või näitemänguproovil käimist, kohvikklubiõhtute korraldamist ja muud seesugust. Sellisest tegevusest ei pruugi küll jääda kuldkirjalist sissekannet kultuuriloo aegade raamatusse, küll aga aitab see tunda ennast inimesena ja oma kodukandi kogukonna liikmena.
Aitäh kõigile väsimatutele kultuuritöösipelgatele ja head uut kultuuriaastat!
RIINA MÄGI,
Vooremaa toimetaja
