Toitumisalasest teabest on viimasel ajal palju räägitud nii Eestis kui ka Brüsselis. Septembri lõpus vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon ülekaalulisusega võitlemise kohta toonitab, et etikettidel peab olema piisav info toiduainete toiteväärtuse kohta.
iii
Pisitasa kasvab inimeste hulk, kes teadvustavad endale, et suurem osa haigustest tuleneb elustiilist. Selle muutmine aga pole alati nii lihtne, isegi kui peamist – tahet –jätkub. Oluline osa on informatsioonil, eelkõige sellisel infol, mis puudutab toiduainete tegelikku toiteväärtust. Aga enamasti pole lihtne kirevalt pakendilt seda vajalikku infot leida. Või on ta sellises kirbukirjas, mida ilma luubita ei näegi.
Selge on see, et etikettidel on mõju inimeste poodlemisharjumustele. Miks muidu neid nii pilkupüüdvaks kujundatakse. Seega peame tagama, et inimesed saaksid etikettide põhjal teha informeeritud otsuseid.
Praegu Euroopa Parlamendis arutluse all olev toidumärgistamise eelnõu puudutab peamiselt toiduainete toiteväärtuse andmeid ning info asetust pakendil. Kohustuslik on esitada energia, rasva, küllastunud rasvhapete ja süsivesikute sisaldus viitega suhkrutele ja soola sisaldus (100 gr, 100 ml või portsjoni kohta) märgistuse kõige nähtavamal osal ehk pakendi esiküljel, kusjuures tähesuurus peab olema vähemalt 3 mm. Paki tagaküljel tuleb välja tuua toitaine soovitatavad kogused. Liikmesriikidel on eelnõu kohaselt vaba voli välja töötada vabatahlikud märgistusvormid.
Ühe ideena on välja pakutud traffic light ehk eestikeeli valgusfoorisüsteem. See tähendab sisuliselt seda, et kaubad on lisaks üldandmetele tähistatud ka värvidega, näiteks punane tähendaks kõige ebatervislikumat, roheline tervislikku kraami. Valgufoorisüsteemi vastased hoiatavad, et see ei arvesta tootjate huve. Kes siis ikka “punast” kraami ostma hakkab ja pealegi on tooteid, mida on raske kvalifitseerida. Näiteks nagu sool ja suhkur, mille mõju tervisele sõltub ju eelkõige kogusest. Keeruliseks teeb asja ka see, et üks ja sama toiduaine – näiteks majonees, võib olla väga erineva kalorsusega. Kuhu siis see piir tõmmata? Vaatasin Tallinna toidupoodides ringi ja näiteks Felixi Formeer majoneesis on 100 grammi kohta energiasisaldus 421,7 kcal, süsivesikuid 2,3 grammi ning rasvu 45,3 grammi, välismaisel Hellmansil oli energiasisaldus aga 696 kcal, süsivesikuid 2,1 grammi ning rasvu 76 grammi.
Toiduainetetööstuse ettevõtted on hiljuti võtnud kasutusele märgistuse, mis sisaldab soovitavat päevase tarbimise kogust (guideline daily amounts ehk GDA), mis peaks aitama tarbijal sobilikku otsust teha. Teatud loogika on valgusfoorisüsteemil siiski olemas, seda igasuguste vastuargumentide kiuste. Ilmselt hakatakse mitmeid toiduained tootma nii, et vähem oleks sees tervisele kahjulikke aineid. Ja inimesed saaksid teha teadlikumat valikut. Värvilist märgistust toetavad tarbijakaitseorganisatsioonid üle Euroopa. Inglismaal, kus see teema on olulisel kohal, viidi 2007. aastal läbi uuring, milles küsitleti 17000 lapsevanemat ja 80 protsenti neist toetas valgusfoorisüsteemi. Samuti toetab Inglismaal seda süsteemi Briti Arstide Liit.
Komisjoni eelnõu praegusest variandist on valgusfoorisüsteem siiski välja jäänud, aga vaidlused sel teemal kindlasti jätkuvad.
Üks huvitav lahendus, millel võib olla potentsiaali ka Euroopa Liidus, on rakendust leidnud Ameerika Ühendriikides. Süsteemi, mille töötasid välja Yale‘i ülikooli teadlased hakati kasutama siin-seal USAs ning seda nimetatakse Overall Nutritional Quality Index (ONQI). Selles on kalkuleeritud tervislikkus ja toiteväärtus ning asetatud toiduained 100 palli süsteemi. Sellise süsteemi kasutamise eeliseks on, et lisaks toitainete sisalduse teadasaamisele (nagu guideline daily amounts) ja sellele, kas toode on hea või halb (valgusfoorisüsteem), näitab see ära, kui tervislik on üks toiduaine teisega võrreldes. Juurviljad muidugi saavad rohkem punkte kui praetud tooted, nii näiteks brokkoli ehk spargelkapsas saabki 100 punkti aga peekon ainult ühe.
Ma arvan, et ka Eesti toitumiseksperdid võiksid nimetatud ideedele oma hinnangu anda. Esialgse kava kohaselt hääletab Euroopa Parlament eelnõu üle selle aasta märtsis.
iii
KATRIN SAKS, Euroopa Parlamendi tarbijakaitsekomisjoni liige
