Kolmapäeval pidulikult avatud uus Puurmani sild on toiminud juba 7. septembrist. Just septembri esimese nädala lõpus suunati liiklus uuele sillale ja lõppesid seisakud ning muud ehitusega kaasnenud ebameeldivused.
Vooremaa rekord ? oodata reede õhtupoolikul Puurmani teeotsas vasakpööret Tartu poole 18 minutit ? jääbki löömata, sest samasugust olukordagi ei saa enam tekkida. Nüüd on võimalik kahetasandilisel ristmikul kiiresti ja sujuvalt peale- ja mahasõiduga toime tulla ning polegi vaja teisi autojuhte segada. Nii et liiklusohutuse ja liikleja mugavuse seisukohalt on asjad paremuse poole läinud.
Kuid terve Tallinna-Tartu maantee vajab veel väga ja väga paljudes kohtades ohutuks ehitamist. Autojuhtide sõidustiilist ja liikluskultuurist ei tahaks üldse rääkida. Sest eesti keeles ei kipu jätkuma sõnu, mida oleks vaja kasutada. Ja juba ammu ei tahaks Tallinna-Tartu maanteele autojuhina sattuda.
2003. aasta 28. mail parlamendi toetuse saanud rahvuslik liiklusohutusprogramm püstitab ülesande vähendada Eestis kümmekonna aasta jooksul avariide arvu poole võrra ning säästa 1000 inimese elu. Liiklusohutusprogrammi strateegiliseks eesmärgiks on saavutada Eestis 2015. aastaks olukord, kus liiklusõnnetustes hukkunute arv aastas ei ületaks 100 inimest.
See on väga ambitsioonikas ülesanne, mille täitmist usuvad praegu Eestis vähesed.
Eesti on üks madalama liiklusohutuse tasemega riike Euroopas. Eriti terav probleem on joobes juhtide rohkus ja otsasõidud jalakäijatele.
Ainult uued ametikohad politseis ning uued võimsad autod, kiirusmõõturid ja alkomeetrid ei aita liikluspätte ohjata. Tulevaste autojuhtide kasvatamine peaks algama juba algkoolis.
Kui ühiskonnas valitseb mentaliteet, et kel on võimsam auto ja rohkem raha, sellele on kõik lubatud, siis mida te loodate liiklusest? Seal on ühiskonna peegelpilt, tahate või ei taha.
Ei aita pikaajalised programmid ega kulutatud sajad miljonid, kui tegelik elu näitab hoopis midagi muud. Alustada tuleks sõnade ja tegude kokkusobitamisest. Igal tasandil.
