Regionaalministrina saan kokku võtta üle kogu Eesti toimuvate paljude maakonnavisiitide ja kohtumiste tulemuse. Nendel kohtumistel püütakse muuhulgas leida vastust küsimusele, miks kolitakse maapiirkondadest ära tõmbekeskustesse.
Valdavaks on kujunenud seisukoht, et (eeldades töökoha olemasolu või võimalust) tehakse valikud kahel põhjusel: esiteks kvaliteetse gümnaasiumihariduse (vähemalt nii, nagu selle kvaliteedist aru saadakse) ning teiseks huvihariduse olemasolu ja kättesaadavus. Viimane tuleb ilmselt paljudele pisut üllatusena.
Vee- ja prügimajanduse probleemid kolimise põhjusena on marginaalsed, et mitte öelda olematud. Samal ajal on paljudel omavalitsustel tõmmatud veeprojektidega ?hing kinni? ning ei jätku ressurssi valdkondades, millest tegelikult sõltub piirkonna negatiivne iive. Riigil on siin, mille üle mõtelda.
Haridusspetsialistid mõtlevad haridusekeskselt
Kättesaadavuse probleem tähendab haridusteenuse (vähemalt teatud kvaliteedimiinimumi tasemel) piisavalt lähedal asumist teenuse kasutajale. Viimase aja hariduskonverentsidel, kus mul on olnud võimalus osaleda, ollakse valdavalt üksmeelel, et põhihariduse kolm astet ja gümnaasiumaste tuleb senisest selgemalt eristada. See on üks neid ees ootavaid hariduspoliitilisi otsuseid, mis tuleb langetada, sidustudes seejuures süsteemselt kõigega, mis antud otsusest tuleneb.
Just seda süsteemsust kipub, vähemalt riigihalduse mõttes, nimetatud hariduskonverentside mitmetes sõnavõttudes natukene väheks jääma.
Loomulik, et haridusspetsialistid mõtlevad haridusekeskselt ja kohati isegi hariduskildkondlikult. Samas on kõigele vaatamata vaja saavutada sidusus ülejäänud ühiskonnakorraldusega. Vastasel juhul jäävad olulised otsused vastu võtmata. Eeskätt mõtlen siin haakumist omavalitsuspoliitikaga.
Euroopa Liitu kuulumine eeldab siseriiklike valdkonnapoliitikate kujundamisel lähtumist põhimõttest, et jätkame liikumist kodanikuühiskonna kui terviku ja sealhulgas omavalitsuste tugevnemise suunas. Subsidiaarsusprintsiibi rakendamine on Euroopa Liidu üks tähtsamaid prioriteete. Järelikult peame leidma võtme, kuidas, vaatamata sellele, et ametkondlikus otsustuskorras küsimuste lahendamine tundub esmapilgul lihtsam, suuta hariduskorralduslikke probleeme lahendada kodanikuühiskonna aluspõhimõtteid arvestades.
Keskkool valitseva koolitüübina saab ajalooks
Gümnaasiumiastme selgem eristamine põhikoolist tähendab veel seda, et nõukogude aja üks viimaseid pärandeid (neid on kindlasti paljudes valdkondades veelgi) ? keskkool ? muutub valitseva koolitüübina ajalooks. Ajal, mil ta tekkis, elas Eestis maapiirkondades kaks korda rohkem inimesi kui täna.
Lähiajal gümnaasiumiastet ees ootav õpilaste arvu järsk langus ei võimalda seda lõputult veninud arutelu enam kaua jätkata. Oleme paratamatult jõudnud otsuste langetamise etappi. Seda ootab haridussüsteem. Seda eeldab ka hariduse õigusliku korrastamise vajadus, sest kohustuslik ja vabatahtlik haridus on oma olemuselt aluselt erinevad. Seda ootab ka omavalitsuskorralduse reformimikava, sest kohustusliku ja vabatahtliku õppevormi rahastamise ja nende korralduslike printsiipide ülesehitamise vahel valitsevad üsna põhimõttelised erinevused.
Täna ei peaks rääkima mitte ainult gümnaasiumi ja põhikooli koolikorralduslikust eristamisest, vaid ka kahe eraldi õigusruumi loomisest ehk iseseisva gümnaasiumiseaduse vajadusest, mis tuleb tingimata omakorda sidustada kutseharidusseadusega. Ideaaljuhul võiks gümnaasiumiastme üldhariduse ja kutsehariduse korraldus olla reguleeritud ühes integreeritud seaduses, luues võimaluse paindlikult üles ehitada erinevaid institutsionaalseid vorme alates puhtast gümnaasiumist kuni puhta kutsekoolini, mille vahele jäävad nende erinevad ühisvormid, vastavalt kohalikule vajadusele.
Kui kaugele peaks gümnaasium lapsest jääma
Järgmiseks on vaja saavutada ühiskondlik kokkulepe, kui kaugel gümnaasiumiastme haridusteenus võib õpilasest asuda. Eelpool mainitud maakonnavisiitide kogemusest järeldub, et ta ei tohiks liikuda kaugemale kui kodumaakond. Samas on rida maakondi, kus tugevaid tõmbekeskusi on mitu, mistõttu ei tahaks sugugi mõtlemist suunata mustvalgele lahendusele ? üks maakond, üks gümnaasium.
Mõtestades seda nn puhast gümnaasiumi lahti ainuüksi hariduskesksetest printsiipidest lähtudes, võime luua mudeli, kus isegi maakond jääb liiga väikeseks. Juba räägitakse viie üleriigilise gümnaasiumipiirkonna ideest.
Regionaalse tasakaalustatud arengu huvides tuleb teha teatud kompromisse ja luua mudel, mis võimaldab tagada vähemalt igas maakonnas kvaliteetse gümnaasiumihariduse võimalus. Muidu võime, keskendudes ainuüksi valdkonnakesksele probleemilahendusele, ikkagi jääda olukorda, kus inimesed kolivad maapiirkondadest ära suurematesse tõmbekeskustesse.
Kutseharidusasutuste võrk kujuneb otsustuskorras
Oleme jõudnud koolivõrgu teema juurde. Koolivõrgu kujundamise regulatsiooniprintsiipide õiguslik analüüs näitab selgelt, et tänases õigusruumis on tegemist riigi ülesandega, mida ta teostab erinevate finantseerimismehhanismide abil. Omavalitsustel pole koolivõrguga õiguslikult otsest seost, sest neil puudub kooli kui institutsiooni pidamise kohustus. Neil tuleb tagada vaid üldhariduse omandamise võimalus tasaarveldussüsteemi kaudu.
Riik kujundab koolivõrku kahe erineva otsustus- ja finantseerimismehhanismi kaudu. Riigikoolide, eeskätt kutseharidusasutuste võrku reguleeritakse otsustuskorras. Üldhariduskoolide võrku kujundatakse omavalitsustele kooli pidamiseks võimaluste tagamise või mittetagamise kaudu. Omavalitsused saavad tegutseda otsustusruumis, mis riik neile loob. Just siin põrkuvad kokku lahendamata küsimused omavalitsuskorralduses ja haridusasustuste võrgu korralduses. Põhjus on ka selge, sest nõukogudeaja pärand ? keskkool ? on takistuseks ees. Ilma gümnaasiumiastet põhikoolist eraldamata pole võimalik jõuda olukorrani, kus omavalitsused langetaksid mõistuspäraseid otsuseid ja see ei ole nende süü. Riik loob õigusruumi! Riik loob otsustustele alused!
Põhikooli kolmas aste iseseisvaks koolitüübiks?
Mäletan Praxise poolt teostatud ning mõne aasta eest valminud koolivõrgu uurimusest tulenenud järeldust, et algkool peaks asuma õpilasele kõige lähemal, seejärel põhikool ning kõige kaugemal võib asuda gümnaasiumteenuse pakkumine. Sellele järeldusele tugineb ilmselgelt ka valminud uus pearahasüsteem.
Samas on tekkinud debatt küsimuse üle, kas kujundada maal haridusasutuse põhitüübiks kompaktne põhikool. Sel juhul ei saaks pearahasüsteemis olla erisusi põhikooli sees. Ees ootab vaidlus, mida tähendab põhikooli kolmas aste iseseisva koolitüübina, mille võimalus pearahasüsteemis sisaldub. Kas saadakse ikka üheselt aru, et tugeva põhikoolina mõeldakse just seda? Kuidas on selleks valmis omavalitsused ning kuidas seostub see reaalse koolivõrguga? Need küsimused ootavad vastamist, vastasel juhul jääme jällegi lõputult vaidlema.
Tasaarvelduse kaotamine võimalik
Omavalitsuskorraldusega seostamist ootab ka tasaarvelduse kaotamise ümber käiv debatt. Tasaarvelduse kaotamine põhikooli osas on loomulikult võimalik, kuid sellele vaatamata ei saa keelata viia last naaberomavalitsuse kooli, kui õppeasutus nõustub last ilma kaasneva pearahata vastu võtma.
Teisalt tähendab tasaarvelduse kaotamine põhikooli pidamise muutmist omavalitsusele kohustuslikuks. See omakorda eeldab põhikooli ja gümnaasiumi eraldamist, millest eelnevalt juba juttu oli. Nüüd tuleb veel lahendada algkooli ja põhikooli kolmanda astme kui võimalike erinevate haridusasutuste seos omavalitsusele pandava koolipidamise kohustusega ja tasaarvelduse kaotamisega.
See on teema, mille lahendamine muudab omavalitsuste õiguslikke aluseid. Seega ? hariduspoliitika ja omavalitsuspoliitika korrastamine saab toimuda vaid käsikäes.
Halduskorralduse korrastamine ja keskkoolilt gümnaasiumile liikumine on mõlemad pikad ja keerulised protsessid, aga vähemalt selleks valmisoleku võit näib täna olevat saavutatud. Mõtleme kogu üleminekuprotsessi süsteemselt läbi, julgeme langetada otsuseid ja siis saab oodatu ka reaalsuseks!
Artikli aluseks on regionaalminister Vallo Reimaa sõnavõtt Tallinna Ülikoolis toimunud hariduse kättesaadavuse konverentsil.
VALLO REIMAA,
regionaalminister
