Kahtlemata puudutab mistahes otsus näiteks prügimajanduse ehk jäätmeasjanduse ja solgiveo kohta terves Eestis ka iga üksikut elanikku (ja mitte ainult kodanikke). Kuid ma pole silmanud ainsatki otsust, mis reguleeriks korraga nii prügikonteineri täitmist kortermaja õues, kõdunemiskõlbliku kraami komposteerimist sealsamas ja klaastaara vastuvõttu mitte kilomeetrite taga, vaid lähimas suures toidupoes. Ilmselt pole niisugust otsust olemaski.
Seniseid arengukavasid ei analüüsita
Praegu on jälle arengukavade visandamise aeg, millele paraku ei eelne varasemate kavade täitmise auditeerimist. Tahetakse kohustustega seotud tulevikku, mitte analüüsi. Paberil algab see tulevik mitte alt ehk kodanikust ega ka ülevalt ehk riigist kui tervikust, vaid keskelt, tegevusväljadest.
Teaduspoliitika Eestis, Eesti kõrgharidus, ühistranspordi korraldus, maaelu jne. Kodaniku tulevik ei alga aga detailplaneeringust. See algab majanduslikest võimalustest, tagatistest neid võimalusi avardada, kindlustundest väljaminekuid katta ja valmisolekust kasutada hea juhus ära. Need eeldused ei nõua tingimata läbirääkimisi ning kooskõlastusi. Detailplaneering seevastu nõuab ja mitte alles ehitusrajooni, vaid esmaselt juba tänava, isegi krundi piires.
Detailplaneerimist kui põhimõtet suuremasse mõõtkavva, Eesti ja Euroopa vahele asetades jääb aga iga kodanik nõutuks otsekohe, kui ta tahab teada, kui palju ning missuguse raha eest Eestisse järgmise veerandsajandi jooksul teid ja transpordikoridore ehitatakse. Pole ei ühest ega rahuldavatki vastust.
Ma kordan mõnda tõsiasja, aga Eesti ei saa olla Euroopa Liidu tupik vastu Venemaad. Alates aastast 1991 on probleemiks raudteeühendus Venemaaga Kagu-Eestis Petserisse. Kaubarongidel see on, reisirongidel puudub. Rohkem kui pool tosinat aastat on probleemiks laevaühendus Venemaaga üle Peipsi. Kauem kui poolteist aastakümmet on vindunud üleminek Narva jõest, olgu autode või rongide jaoks.
Pole isegi etappide järjekorda
Kõik need probleemid on seotud mingi punktiga (Orava, Praaga, Narva), kuid nad ulatuvad tublisti sisemale ? Oravalt ja Praagalt Tartusse, Narvast vähemasti Tapani.
Väita, et kõik säärased probleemid muutusid teravaisks alles pärast pronksööd, on täiesti vale, sest nad algasid juba Nõukogude Liidu lagunemisest ja Eesti taasiseseisvumise algul.
Kui kiiresti mõeldakse need lahendada? Ma ei tahagi kalenderplaani, ma ootan etappide järjekorda. Järgmine etapp on ohtlikud veosed kas linnadest välja või nendega opereerimine ülimalt ohutul viisil. Linnu on ligi paarkümmend ja ühestki neist raudteed välja ei vii.
Ka mitte Tallinnast, kus põhiküsimuseks on tegelikult otsetee Tapalt Paldiskisse, Koplit läbimata. Kas veelgi järgmiseks või hoopiski varasemaks etapiks on reisirongiühendus Tallinn-Valga-Riia ja Tallinn-Pärnu-Riia. Praegu näikse, et Tallinn-Valga-Riia tuleb esimesena, kuid see ei saa tähendada ainult teetammi ja rööpaid, sest näiteks vaksalid Tapal ja Valgas näevad välja veel jubedamatena kui hernehirmutised aiamaal.
Kavad on ajutisemad kui elu ise
Mida see kõik tähendab näiteks Tartus? Kavatsuste ja lubaduste kohaselt korralikku raudteejaama ning kaubarongide koostamist jms linnast väljaspool, aga Tartu ei ole ju ainult raudteelinn.
Maanteede mõttes käib jutt kiirteest Tallinn-Tartu-Luhamaa ning ümbersõitudest trassil ja õhusõitude tasemel rahvusvahelisi liine teenindavast kompleksist Ülenurmel, ent näiteks väga ajalooline maantee Narva-Mustvee-Tartu-Riia on silmuses juba Jõhvi kohal.
Arusaadav, et kogu selle võrgustiku väljaehitamiseks kulub mitukümmend aastat, kuid viga algab juba sealt, kus erakonnad teevad igast postivahest isikliku punktikogumiskoha. Sõidad Tallinnast Tartusse mööda maanteed ja pead olema tänulik sotsiaaldemokraatidele, reformierakondlastele, IRL-ile ja Edgar Savisaarele; sõidad lennukiga Tartust Kopenhaagenisse ja tänad Juhan Partsi, käid aga jala ? ning tänad taevast, et parteitu autojuht sind alla ei ajanud.
Arengukavadest on saanud bürokraatlik mood. Pole arengukava, pole ka arengut. Ometi on kõik need kavad ajutisemad ja juhuslikumad kui elu ise.
Peeter Olesk
