Kodanikule on oluline, et riik ei jätaks teda hätta viletsuses, välisvaenlaste, loodusjõudude ning isegi kaaskodanike suhtes. Turvalisus, haridus, sotsiaalteenused on peamised valdkonnad, mida pakub riik ning mida igapäevaselt tunnetame.
Riigile on oluline, et kodanik tunneks end selle riigi osana, austaks ja järgiks kehtestatud seadusandlust. Et kodanik nii ka talitaks, on vaja tunnetada riiklikku identiteeti. Ja seda kogu ühiskonnas. Riiklik identiteet on vajalik stabiilsuse saavutamiseks, mis kujuneb kollektiivselt tegutseva kogukonnana.
Tugev riik
Riiklik identiteet põhineb ajalool, kultuuril ja oma keelel. Kujuneb ühtekuuluvustunne, samastumine ning riiklik tunnetus. Viimased debatid integratsioonipoliitika üle toovad välja reaalse tõsiasja ? meie ajalugu pole kõigile üheselt mõistetav, meie keel pole kõigile aktsepteeritav, meie kultuur on mõne jaoks kolmandajärguline. Minu järeldus integratsioonipoliitika debati tulemusest ei juhindu üksnes võrdlusest eestlane versus teisest rahvusest inimene, vaid selles ilmnevad ka meie endi, eestlaste erimeelsused.
Iga kodaniku ülesanne saab olla riikluse ehitamine, mis tähendab meie jaoks peamiselt olemasolevate valitsusinstitutsioonide tugevdamist. Francis Fukuyama väidab, et riikide ülesehitamine on rahvusvahelises plaanis üks olulisemaid küsimusi, kuna nõrgad või äpardunud riigid on paljude tõsiste ja raskesti ohjavate globaalsete probleemide allikaks, olgu selleks vaesus, AIDS, narkootikumide levik või terrorism.
Fukuyama väide tundub täna üsna reaalne. Sündmused Georgias on pannud igaüht mõtlema. USA langev dollar ja Venemaa vaene rahvas on tõsiasjad, mis ei anna kindlust nende kahe suurriigi rollidest maailmapoliitikas ja omavahelistest suhetest. Ja Eesti püsib oma näitajatega edetabelite tipus AIDSi leviku ning alkoholi tarbimise poolest. Me ei ela stabiilses maailmas.
Oluline kasvatus nii kodus kui ka koolis
Jakob Hurt (1839-1907) pidas oluliseks, et tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Rahvuslik identiteet on tänases Eestis kuidagigi tunnetatav, kuid riiklikku identiteeti me siiski ei tunneta. Seda just peamiselt passiivse kollektiivse kodanikualgatuse näol ning vähese solidaarsuse tõttu, mis on võtmed edumeelsesse tulevikku. Üheks põhjuseks, miks senini nii on läinud, on demokraatliku riigikorralduse katkemine nõukogude okupatsiooni ajal, kus siiski kultuuriline julgus ei kadunud eestlaste kodudest.
Ajalugu on kollektiivne mälu, mida, tõsi küll, võib detailides erinevalt mäletada. Kuid see ei tähenda, et saaks eksisteerida debatt, kas Eesti liitus ise vabatahtlikult Nõukogude Liidu “sõbraliku? kogukonnaga või vabariik siiski annekteeriti. See teadmine on alustala tänase riigikorralduse tunnetamises.
Riiklik identiteet on saavutatav nii koduse kui ka koolikasvatusega. Tegu pole lühiajalise projektiga, vaid eeldab vaatamist kaugele-kaugele ette tulevikku. Kodu ja kooli koostöös kujuneb edukas riik, mis on püüdmas Euroopa edukamate hulka mitte ainult palganumbritega, vaid on seal ka oma elamis- ning õpitingimuste poolest.
Soovin kodanikunädala puhul kõigile julgust tõdeda: kodanik ? see olen mina; riik ? see olen mina. Riik saab olla edukas, kui jätkub üksteisemõistmist ning toetamist. Kui meil jätkub lapsi ja peresid. Kui meil jätkub tarkust ning kannatlikkust.
Külliki Kübarsepp,
Põllumajandusministri nõunik
