“Arvatavasti kinkis tädi Betti need emale siis, kui me sõja ajal perega vanavanemate juures Peedul maapaos olime,? ütles Anni Kreem. Ma ise olin tollal küll liiga väike, et midagi mäletada, ent tean vanemate ning õdede jutu järgi, et Betti Alver ja Heiti Talvik meid seal külastasid.?
Anni Kreemi isa, luuletaja Paul Viiding kuulus koos Alveri ja Talvikuga mõttekaaslaste ringi, mida hiljem Arbujateks on hakatud nimetama.
“Isa tõi oma sõbrad ja mälestused Arbujate-aegadest pereellu kaasa,? ütles Anni Kreem. “Kui ilmus eestikeelne Pu?kini luulekogu, saime isegi meie, lapsed, aru, et see on üks väga tähtis ja peaaegu et püha raamat: tädi Betti oli ju need luuletused tõlkinud. Istusime õdedega voodiserval ja lugesime rohelisekaanelist Reindorffi piltidega luulekogu. Isal, kes masendavast tegelikkusest tihti luule-ilma pageda armastas, lasksime aga endale lõputult ette lugeda Betti Alveri “Lugu valgest varesest?.?
Seda lapsepõlvest pähe jäänud poeemi on Anni Kreem Betti Alveri lahkel loal paarkümmend korda monoetendusena esitanud. Aga ta on seda mõttes lugenud ka pikkades poe-, hoiukassa- ja keemilise puhastuse järjekordades, mis olid kunagi meie elu lahutamatuks koostisosaks. Nii polnud neis üldse tüütu seista. Mis ubadest kaelakeesse puutub, siis see seisis Linda Viidingu kapis kuni viimase surmani.
“Kuna me ei suutnud õe Mariga kallist mälestuseset omavahel ära jagada, otsustasime selle parem muuseumile kinkida,? ütles Anni Kreem.
Pikk sünniluguAlgas kirjandusõhtu aga raamatu “Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused? esitlemisega Jõgeva publikule. Tartus esitleti seda Enn Lillemetsa ja Kristi Metste koostatud ja toimetatud raamatut teatavasti juba mõni nädal tagasi. Jõgeval oli mainitutest kohal viimane.
“Raamatu pika pealkirja mõtles välja Enn Lillemets ja see peegeldab päris hästi seda, mida raamat sisaldab,? ütles Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuuriloolise arhiivi toimetaja Kristi Metste.
Tema sõnul algasid ettevalmistused selle raamatu ilmumiseks juba 1990. aastate alguses, mil talle anti ülesandeks lindistada Betti Alveriga seotud inimeste mälestusi. Alveri pool sagedaseks külaliseks olnud Enn Lillemets, kes toona samuti kirjandusmuuseumis töötas, pani kirja rea nimesid, keda arvas vajaliku olevat küsitleda. Vahepeal jäi ettevõtmine mitmel põhjusel soiku. Muu hulgas sellepärast, et korduste ja vastuolude vältimiseks taheti ära oodata Karl Muru Alveri-teemalise monograafia valmimine. Enne Alveri 100. sünniaastapäeva kerkis mälestusteraamatu ilmumine uuesti päevakorrale. Ning Ants Paju käivitas Jõgeval vestlusõhtute sarja ?Mõeldes Betti Alverile?, mille raames Kristi Metste käis õige mitmel korral Jõgeva publikule Betti Alveri kirjavahetusest ja päevikutest pärit huvitavaid leide tutvustamas.
?See vestlusõhtute sari äratas Betti Alveri inimliku, loomevälise poole justkui uuesti ellu ning juhtis ka mind, kes ma polnud Alveri teemaga vahepeal tükk aega tegelnud, taas vanadele radadele,? ütles Kristi Metste. ?Kui siis kolleeg Tio Tepandi tuli lagedale sooviga kultuuriloolisest arhiivist leitud Alveri fotod trükituna välja anda, hakkas raamat peatselt justkui ise ennast looma ning üha paksemaks paisuma: mälestusi kõnelnute-kirjutanute vaatenurgale oli vaja ju vastukaaluks Betti Alveri enda vaatenurka ja elavat sõna. Seda noppiski Kristi Metste välja poetessi kirjadest ja päevikutest.
Igaühele oma?Selles raamatus pole kirjas kellegi poolt ümber jutustatud Betti Alveri elulugu, vaid selle raamatu tekstide põhjal saab igaüks kokku panna oma versiooni tema eluloost,? ütles Kristi Metste.
Alveri päevikusissekanded üllatasid teda napisõnalisusega emotsionaalsel tasandil läbielatu suhtes ja täpsusega argielulistes detailides: kes külas käis, mida kingituseks tõi jne.
?Lugedes neid päevast päeva korduvaid sissekandeid külaliste kohta, küsisin endalt lõpuks: aga millal Alveril siis üldse luuletamiseks aega jäi? Aga aega pidi tal jääma, sest just samal perioodil ilmus tema luules uut tasandit märkiv kogu ?Korallid Emajões?,? ütles Kristi Metste. Tema sõnul olnud nii mõnigi Tartu kultuuritegelane pahane, et kirjandusmuuseum Betti Alveri mullust sajandat sünniaastapäeva nii tagasihoidlikult tähistas.
?Me tähistasime seda selle raamatuga ? mis siis, et see mitmel põhjusel kavandatust aasta hiljem ilmus,? ütles Kristi Metste.
?Oleks mul omal ajal see raamat kasutada olnud!? õhkas 1988. aastal valminud dokumentaalfilmi ?Üks pilk Betti Alverile? re?issöör Vallo Kepp. See raamat oleks tema rasket elu tõesti mõnevõrra lihtsustanud: Betti Alver ei nõustunud nimelt filmigruppi endale ligi laskma, mistõttu tuli piirduda vähese arhiivimaterjali ja poetessiga seotud kohtade filmimisega. Poetessi elav sõna jõudis filmi tänu Alveri peretuttavast raadioajakirjaniku Mari Tarandi lindistusele, lõiguke elavat pilti temast tänu teleoperaator Maido Madissonile, kes oli jäädvustanud Alveri 80. sünnipäeva tähistamist Vanemuise teatris, kuhu ka juubilar kohale õnnestus meelitada.
Alveriga kohtuda õnnestus Vallo Kepil alles siis, kui film valmis oli ja kui peategelase koju seda ette näitama mindi, võttes selleks Tallinnast kaasa televiisori, sest Alveri majapidamises sellist riistapuud polnud. Kõnealust filmi sai vaadata ka kirjandusõhtu publik. Betti Alveri Muuseumis toimunu oli ilusaks sissejuhatuseks järgmisel päeval Jõgeval alanud koolinoorte luulepäevadele Tähetund.
RIINA MÄGI
