Milline oli kuulutusenädala sõnum?
Ma ei andnud ühelegi õpetajale kindlat teemat, kuid kujunes välja nii, et neil õhtute räägiti kirikust ja kogudusest. Milleks on vaja kirikut ehitada. Milline peaks olema usk. Kuidas kirik kogudusega täita, inimeste armastusest omavahel, koguduse sees. Armastusest Jumala vastu.
Laupäeval rääkis meile külalisõpetaja Soomest ja ilmselt mõjutatuna sealsest hiljutisest tragöödiast, mõtiskles tema sellel teemal, miks kirikud täituvad ainult siis, kui inimestel on mure. Kui vähe tegelikult nähakse inimese südamesse ja kui vähe inimene ennast avab. Viimane teenistus võttis kokku teema, miks me kirikut üldse vajame. Need, kes kõik õhtud kohal käisid, said hea sõnumi, milleks kirikusse tulla ja mida siit oodata.
Kui tähtis roll on õpetajal kirikus? Vanasti oli õpetajad kaua aega ametis, nüüd vahelduvad nad liiga kiiresti. Kui kauaks Teie kavatsete Põltsamaale jääda?
Eesti mastaabis on õpetajal väga tähtis roll. Kui ma 2006. aasta alguses Põltsamaale tulin, võeti mind väga hästi vastu, ma polnud siin ka mitte võõras, olin juba lapsepõlvest peale koos vanaisaga siin käinud. Kuid just seetõttu olid ka ootused suuremad.
Pikalt paigal olemine on ühest küljest hea, sest Luteri kirik on alati mõjutanud ka kohalikku elu. Kui õpetaja on kaua paigal, hakatakse temaga laiemalt arvestama, ta saab öelda sõna sekka. Kui oled uus, ei saa palju mõjutada. Põltsamaal on mind hästi vastu võetud, olen ka omavalitsuste poolt aktsepteeritud, aga täieliku aktsepteerimiseni läheb kindlasti veel aega.
Samas pole aga hea, kui kogudus oma õpetajasse liialt kiindub, pole hea, kui kogudus on päris õpetaja nägu, sest siis võib juhtuda nii, et kui õpetaja kaob, võib kaduda ka suur hulk kogudusest.
Kuivõrd vanaisa vari Teie ees käib?
Tugevalt. See on pannud mind mõtlema kõikide oma tegemiste ja käitumise üle. Ka mu poegade käest on küsitud nende nime kuuldes, et kas nad on Harri Haameriga seotud ja see määrab kohe suhtumise.
Paraku öeldi Tarvastus mulle selgelt välja, et Tarvastu kiriku ja Haameri vahele tõmmatakse võrdusmärk. Ma ei saa sellega nõus olla, see on ikka luteri kirik… Inimestekultust ei tohiks kirikus olla…
Põltsamaa kirik on taastatud väga imelikul ajal. Kuidas selleks luba anti?
Töö algas siin 1947. aastal, inimesed tulid kaasa. Ma ei tea, kuidas luba anti ja miks teised kogudused ei hakanud oma kirikuid ehitama. Inimesed olid selleks kindlasti igal pool valmis, 1947. aastal julgeti seda teha, ohtu ei mõistetud, sest 1941. aasta küüditamine oli kaugel, 1949 polnud veel tulnud. Oli väga segane aeg, ma jään selle vastuse võlgu.
Kannate musta talaari, kas see on juhuslik?
Kannan seda alati. Põltsamaal on väga konservatiivne kogudus, nii on olnud, nii peab jääma. See oli ka tingimus, mille kogudus mulle siia tulles kui õpetajakandidaadile esitas, et liturgia peab olema ikka vanamoodi.
Siis ei tähistata siin ka eraldi hingedepäeva? Peate ehk sootuks Lutheri sünnipäeva?
Pean küll meeles usuisa Martin Lutheri sünnipäeva, igal aastal. Mu isa Eenok Haamer on aga rahvaluuleteadlane ja seetõttu olen ma alati teadnud, et eestlased on vanasti pidanud hingedeaega ehk pikemat perioodi ja vaadanud enda sisse sel pimedal ajal.
Ma tahaksin väga, et ka praegused inimesed hakkaksid rohkem leidma enda seest austust elu vastu. Austust aja vastu, mis meile on antud.
Et sel aastal on olnud väga palju matuseid, juba üle 80, mis on palju ka suure koguduse kohta, olen rohkem hakanud mõtlema elu kaduvuse üle. Eriti pärast seda, kui ka ühel matusel veel üks inimene ära suri.
Kuhu inimesed küll kiirustavad? Me ei jää enam seisma isegi siis, kui näeme matuserongi liikuvat, vaid kiirustame sellestki mööda. Kuhu? Kaugele? Kiirustamist ja aja näilist kaduvust tekitame me ju endale ise. Miks me ei võta lihtsalt aega ega ole natuke vaikselt? Rohkem peaks olema selliseid hetki, kus me oma hinge näeme.
JAANIKA KRESSA
