Meelis Marmor, põllumees Lustiverest:
“Sellist just oma puud, mille juurde heldimusega lähed, mul ei ole. Isa kodu juures kasvab vana tamm, mulle meeldib tema suurus, võimsus ja ilu. Minul on alles uus kodu, sinna sai kuuse- ja elupuuhekk ning õige palju õunapuid istutatud. Neid panin aia äärde rohkem ilu kui saagi pärast, sest ega päris lagedal ei taha ka elada. Puid ja rohelust peab olema nii maal kui ka linnas. Metsas käin ma suhteliselt harva, kuid paar korda aastas peab seal ikka käima seeni vaatamas. Puudega on mul ka teistmoodi pistmist ? kodus on ahiküte. Mõnus, kui toas on elav tuli, kuid teisalt on see ka parajalt tüütu: nagu koju tuled, peab kohe kütma hakkama.”
Harti Pärt, noor pensionär Jõgevalt:
“Mingit oma puud, sellist, mida silitamas ja kallistamas käia, mul küll ei ole. Ega ma suurt usugi, et puu inimesele jõudu annab, küll aga sooja, kui halud ahju või pliidi alla panna. Olen metsas leiba teeninud, siis oli minu töö puude maha võtmine. Mu lastel on küll oma puud ja nüüd on kolm nende sünni puhul istutatud kaske juba päris suured. Jõgeval oli kunagi selline komme, et kui siin laps sündis, istutasid vanemad haigla juurde tamme. Puud kasvasid jõudsalt, kuid umbes viis aastat hiljem, kui läksime poistega puid vaatama, oli plats puhas ja kaevatud mingi soojatrassi. Viimati istutasin ämma aeda kirsipuu, sellel oli juba mõni mari küljes.”
Anu Vaagen, kooli arendusjuht Luualt:
“Mul on oma puu. See on mänd, mis on saatnud mind lapsepõlvest peale. Hinges võin end võrrelda pihlakaga ja see ongi minu hingepuu. Olen sündinud ja kasvanud mere ääres, kus olid ümberringi ainult männid. Nüüdki, kui elan Jõgevamaal, kasvab mu koduaias mänd. Loomulikult olen istutanud aeda ka õuna- ja teisi puid, põõsaid, lilli. Metsaga olen aga sina peal, kuigi mu eriala pole metsandusega otseselt seotud. Puid olen ma istutanud igal aastal, juba metsanduskooligagi saab igal kevadel käia metsa istutamas. Minu kaks lemmikkohta ongi olla metsas või mere ääres, kus saan kuulata nende kohinat.”
Joosep Mölder, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi õpilane:
“Vanaemale kinkisime sünnipäevaks kaks ploomipuud ja istutasime need maha, oma aeda istutasin kevadel aga kirsipuu. Metsa olen ka istutanud: seltskonnaga käisime vanaema metsa kuusetaimi istutamas. Vanaema ütles, et lapsed, istutage endale, ega mina neid puid suureks kasvanuna ju enam ei näe. Mõni aasta tagasi käisime ka klassiga metsa istutamas, et ekskursiooniraha teenida. Järgmisel aastal, kui gümnaasiumi lõpetan, saan küll oma puu: meil on selline komme, et abituriendid istutavad kooli juurde oma puu. Põltsamaa on ilus, roheline linn. Ise oled sellega harjunud, aga kui mõni aeg siit ära oled, torkab linna ilu rohkem silma.”
Evi Rohtla, kultuuritöötaja Pauastverest:
“Oma kätega istutatud puid mul kodus veel ei ole, sest majaehitus on pooleli ja ei saa haljastuskujundust teha. Alles siis, kui masinad oma töö ära teevad, läheb suureks istutamiseks. Olen õppust võtnud, sest vana kodu juures oli kask istutatud majale nii lähedale, et suure ja vana puuna muutus ta hoonele ja meile liiga ohtlikuks. Niisama metsa luusida pole mul aega, kuigi meil on ka väike metsalapike. Eelmise omaniku poolt on see aga nii ära lagastatud, et ei tahagi sinna minna. Kurb ja kole vaadata: suurte puude mahavõtmiseks on ka väiksemad puud maha murtud. Eks seda metsa tuleb hakata tasapisi korrastama, kuid praegu ei käi jõud üle.”
Kaljo Välbe, ametnik Vana-Jõgeva külast:
“Oma puid on mul hästi palju, lemmikuteks võin nimetada aga kümmet püramiidjat elupuud ja pärna. Mul on oma aed ja eks kõik omaistutatud puud ole armsad. Viljapuud ning kased, kuused ja männid, mis sai kunagise lepavõseriku asemele istutatud. Nüüd on see nagu väike pargike, pisikesest pärnavitsast on kasvanud aga suur puu, mille all pingil on mõnus istuda. Oma puud sai istutatud ka lastelastele: poisi õnneks tamm, tüdrukule kask. Sellist puud, mille ümbert kinni võtta, et sellest jõudu ja energiat saada mul ei ole. Õde ütleb küll, et temale annab suhtlemine puuga jõudu ja puhastab hinge. Minul sellist usku ei ole ja loodan rohkem enda peale.”
ARDI KIVIMETS
