Liina Tõnisson võrdles hiljuti Riigikogu kummitempliga ja väitis, et parlament täidab vaid valitsuse käske. Ja manitses ise sealt sirge selja ja efektiga lahkudes teisi, allesjääjaid, olema edaspidi isiksustena ja parlamendi koosseisuna tugevamad, iseseisvamad ja säravamad.
Pisut ootamatu ja imelik poliitiku poolt, kes on seni kuulunud meie taasiseseisvunud Riigikogu kõikidesse koosseisudesse ja kellel just sellevõrra peaks olema suurem vastutusetunne nii riigi kui valijate ees.
Kas ja kuipalju meil aga võiks praegu olla neid nn kummitempleid Riigikogus või volikogudes? Niisuguseid poliitikuid, kelle jaoks on mõtlemise koorem liiga raske?
Kuigi Eestis on erinevalt näiteks Ukrainast igal saadikul jätkuvalt õigus ja kohustus hääletada vastavalt oma veendumustele ja paremale äranägemisele, pole Liina Tõnissoni arvamus kindlasti mitte täiesti alusetu ja tühjale kohale tekkinud.
Seeniorpoliitik Tõnissoni hirmudega pöördvõrdeline on aga noorpoliitik Silver Meikari optimism: seda juttu, et koalitsioonipartnerid soovivad täita oma rahvale antud lubadusi, on valijad kuulnud alailma ja eranditult iga koalitsiooni suust.
Meikaril on aga täielik õigus selles, et halbu rahvaesindajaid on ju edaspidi võimalik enam mitte valida. Seetõttu tasuks ka praegusel koalitsioonil, olgu nad enda arust musketärid, põrsakesed või piparkoogimehikesed, eeskätt sellele mõelda, et rahvas ootab neilt tõesti lubaduste täitmist.
Sageli on aga nii, et erakonnad, märgates teise silmas pindu, ei näe oma silmas palki ja teiste mustamisele keskendunud poliitikud hakkavad küll juba meenutama seda kuulsat aega, mil Eestis võim vedeles sisuliselt tänaval ja rahvas soovis tugevamat põhiseadust ja rangemat riiki.
Loomulikult polnud rahvas haige 1934. aastal ega ole seda ka praegu. Ajaloost tasuks aga midagi õppida kõikidel erakondadel. Liina pole sugugi esimene Tõnisson, kelle isiksus on eesti poliitikas osutunud piltlikult väljenduses liiga säravaks. Poliitikud, kes ainult üksinda poliitikasse ära tahavad mahtuda ning arvavad, et pärast neid võiks tulla veeuputus, on Eestis alati olnud ebaproportsionaalselt palju. Koostöövõime pole aga just tugev külg ka praeguse koalitsiooni liidrite hulgas.