…algab viisakus. Teadagi, mingil ajajärgul olime harjunud teist masti kõnekäänuga, kuid seda praegu pruukides oleksime ülekohtused.
Rongireisija võib vagunisse sisenedes ennast rahumeeli istuma ja aknast välja vahtima seada, pole tal enam muret, et peaks oma kompsud naabri hooleks jätma ja kuhugi piletit nõutama seiklema. Klienditeenindaja tuleb ise tema juurde, lahke ja naeratav. Müüb pileti ja soovib head reisi. Kõigile sõitu puudutavatele küsimustele vastab viisakalt ja põhjalikult. Vajadusel aitab seesama teenindaja, sageli nooreohtu naisterahvas, hädise vanamemme või imikuga reisiva nooriku kotid-kohvridki maha tõsta, ikka naeratus näol.
Bussi peal ei pruugi teil alati nii hästi minna. Tõsi, kui te pole kassast piletit osta jõudnud, bussijuht seda aga tegelikult müüa saab, ei noomigi ta teid enamasti enam läbi, nagu varem moeks oli. Ja rooli taga istujate hulgas on ka äraütlemata mõnusaid mehi üpris palju. Aga ikkagi taban end sagedase bussisõitjana vahel salamisi enne sõiduvahendisse astumist ennustamas, millises tujus on täna see isik, kes mind mu enese raha eest koju sõidutab. Et kas esitad oma piletipalve parajal hetkel või ehk liiga vara või hilja. Kui lapsekäru pagasiruumi panna soovid, pead aga selleks valmis olema, et kurja näoga küsitakse, kui kaugele sõidad. Heldus ? nagu peaks lühemat maad sõita soovija käruga hoopis jalgsi astuma! See selleks. Nüüd loen ja kuulen iga päev, et bussijuhid ähvardavad kõik Soome tööle minna, kui kodumaal palka ei tõsteta. Kallikesed! Ei oodata teid kõiki seal lahe taga hoopiski. Ja paljud teie ametivennad, kes sealmaal juba aastaid töötanud, võivad teile pajatada, et mornidest teenindajatest ei olda seal põrmugi sillas. Mõne koolipoisi korralekutsumise eest võib hoopis kinga saada, vagurate pensionäride noomimisest ei maksa aga unistadagi.
Riita Uramaa
