Perekonnanimi Põdder meenutab Vabadussõja kindralit. Kas olete Ernst Põdderi sugulane?
Olen oma isa poeg ja kuulsate sugulaste seljataha pole kunagi pugenud. Aga jah, isapoolset suguvõsa, mis on pärit Võrumaalt, tean tagasi Põhjasõjani ja kaugemalegi.
Kindral Ernst Põdder, kes perekonna ja sõprade jaoks oli Vana Õkva, oli mu isapoolne sugulane. Põdderite hulgas on olnud mitu sõjaväelast, mina olen nende seas küll ainuke arst.
Kas see Eesti, kes võitis Vabadussõja ja keelas hiljem selle kangelased ära ning pani juhid vangi, oli parem või halvem kui praegune?
Mina tean seda aega ju ainult isa ja vanaisa juttude järgi, aga mulle tundub, et ta oli puhtam. Tahtmine oma riiki teha oli suurem, entusiasmi oli rohkem. Mu vanaisa oli talunik Võrumaal. Oma talu aastad olid fantastilised, mees nägi omaenda kätetööna kerkivat talu, mis oli tema kodu!
Samas oli tollal ka poliitikast huvitatuid vähem, talunikud ei teadnud ei kindlustusseltside afääridest ega sõjalaevade müügist midagi, rikutus polnud jõudnud kõikide inimesteni, kuigi näiteks majanduskriis puudutas kõiki ühtemoodi. Maailmapoliitika, kas tahame või ei taha, jõuab meieni ikkagi.
Kui aga uus vabadus 1991. aastal tuli, siis oli rikutud poliitilist eliiti oluliselt rohkem.
Kuidas suhtuti perekonnas 1934. aasta riigipöördesse?
Eks Vabadussõdalaste liikumise üks juuri oligi ju Vana Õkva. Aga Ernst Põdder oli ka kõva napsumees, ta sai suhkrutõve ja pankreatiidi, mille tulemusena suri kaks aastat enne riigipööret. Konfliktid olid muidugi juba üleval ja kindral oli kindlalt vapside poolel, niipalju tean vanaisa jutustuste põhjal.
Vapsid tahtsid kehtestada küllaltki tugevat diktatuuri, selle kehtestas aga keegi teine. Paistab, et see oli tollasele maailmale omane, diktatuurid kerkisid igal pool.
Teame sellest, mis enne sõda oli, nii vähe ja muudkui idealiseerime…
Lugedes Ilmjärve või Valge kirjutatut, muutub nii elu kui ajalugu ju palju mitmetahulisemaks.
Nemadki on teineteisest erinevad, aga ajalootundmine on tänu neile muutunud laiemaks. Ma usun, et mida kaugemale me distantseerume 1930. aastatest, seda objektiivsemalt suudame seda aega võtta.
Me ei tea ju, kui palju Pätsi ja Laidoneri tegelikult austati. Ametlik poliitika ja ajalugu on toonud esile kõik positiivse nende tegevuses, negatiivse esiletoojaid on olnud vähe või pole nad pääsenud oma arvamustega löögile.
Oli huvitav, kui teravalt Ilmjärve rünnati. Ta oleks justkui pühaduseteotusega hakkama saanud. Kogu ametlik ja mitteametlik ajaloolaste klann pidas vajalikuks näidata oma riigitruudust, võttes ühe üksiku ajaloolase töö tõsiselt materdada. Nii on tihtilugu ka poliitikas. Ideed materdatakse lihtsalt sellepärast, et materdada.
Võib-olla ei räägita sellest, sest kardetakse tekkivat paralleele?
Paralleelid tulevad nii või teisiti. Ajalugu käib spiraali pidi. Natuke diktaatorlik parempoolne mõtlemine on uuesti maailmas populaarne, olgu selle esindajaks siis Heider või Le Pen.
See on mu isiklik subjektiivne arvamus ja andku jumalapärast kõik mulle andeks, aga meie peaminister on ka natuke “löpennistunud”.
Ei ole olemas must-valgeid inimesi, nende loomine on diktatuuri tunnus ja ühtlasi sisemise demokraatia nõrkus. Me ei aktsepteeri enda kõrval teistmoodi mõtlevaid inimesi. Miks ei võiks maailmas olla võimalikult palju erinevaid arvamusi? Eestiski võiks olla väga erinevaid arvamusi ja kõigil tuleks lasta rahulikult elada.
Tooge mõni näide, mille poolest meie poliitiline kultuur soovida jätab.
Mind näiteks ei rahulda see, et me oleme keelanud tervel hulgal inimestel oma poliitilise maailmavaate väljendamise. Kohtunikud, politseinikud ja paljud teised ei tohi kuuluda erakonda, sest nad peavad olema oma tegevuses erapooletud. Vale on aga mõtlemine, et kui politseinik on näiteks reformierakondlane, siis seda maailmavaadet evides ei käsitle ta enam oma erakonnakaaslase tehtud pättust objektiivselt.
Me oleme paljudel inimestel keelanud ära maailmavaate avaldamise. Me räägime paljude asjade politiseerumisest. Aga miks me küll juba algselt eeldame, et kui näiteks haiglajuhiks on saanud oma maailmavaadet väljendanud inimene, siis kindlasti on ta oma erakonnast nii sõltuv, et ongi sellele kohale pandud läbi viima mingit poliitilist tahet?
Me ei tee ju enam seadusi selleks, et karistada seaduserikkujaid, vaid teeme selliseid seadusi, et tavainimesed ei saa normaalselt elada. Kartes, et tavainimesed võivad kuidagi seadust rikkuda, teemegi lolli seaduse! Ilmekas näide on poliitilise reklaami keelustamise seadus valimiste eel. Millal siis ometigi veel võiks oma poliitilisi vaateid kuskil seina, maja või ajalehe peal näidata, kui mitte enne valimisi?! Millal siis veel võiks teist veenda, miks minu tarkus parem on?!
Võiksime olla palju sallivamad. Normaalne on see, kui inimene oma vaadet ei peida.
Olete palju lugenud, kas Teil on mõni lemmikmõtleja?
Olen huvi pärast mitme filosoofi ja poliitiku töid lugenud, aga mu väga suur lemmik on humanist, filosoof, organist ja arst Albert Schweitzer.
Tema ?Aukartus elu ees? on tohtrile sobiv elufilosoofia. Schweitzer mitte lihtsalt ei targutanud, vaid ka tegi. Ta läks Aafrikasse, ravis seal lapsi, tuli Euroopasse tagasi. Schweitzer mängis ka orelit – ta oli muuhulgas üks maailma kuulsamaid Bachi tundjaid – korjas oma kontsertidega raha, kirjutas raamatuid. Ta oli pidevas tegevuses, tal polnud vaid mõttemaailm mõttemaailma enda pärast.
Ta oli ka hea teoloog.
Kas vasak- ja parempoolsus on tänapäeval veel alles? Paljud väidavad, et see jaotus enam ei kehti.
Väidavad sellepärast, et nad ise ei käitu selle järgi. Muidu ei saaks ju kuidagi seletada sotside viibimist praeguses valitsuskoalitsioonis. Nende ainus põhjendus saabki olla, et klassikaline vasak- ja parempoolsus enam ei kehti.
Arstid on üle maailma tuntud oma suhteliselt vasakpoolsete vaadete poolest, nemad ju nende õnnetute ja väetikestega kõige rohkem tegelevad. Kui vaadata läbi ajaloo, on kristlusele paljuski omane vasakpoolsus ? seekide tekkimine, esimeste haiglate tekkimine kloostrite juures.
Religiooni üks ülesandeid on vaigistada lõhet rõhutute ja rõhujate vahel, olgu nad klassikalised vormid või tänapäevased, teisenenud kujul väljenduvad.
Räägitakse, et iga rahvas on oma valitsust väärt.
Jah, see on võimalik, et Toompea seltskond peegeldab rahvast. Aga valitsus oleks oma rahvast väärt siis, kui selle valitsuse ja võimu esindajad toimiksid niimoodi, nagu nad lubasid enne valimisi.
Kui ma lähen häält andma, ma ju kaalun, kes mulle meeldib ja mida ta lubab. Kui ta saab võimule, siis ma loodan, et ta niimoodi käitubki.
Eesti puhul on aga lubadused elust väga kaugel. Siin on kaks võimalust: kas inimesed, saanud võimule, näevad alles siis, et antud lubadusi pole võimalik täita või on need lubadused antud teadlikult valesti, selleks, et võimule saada.
Aga rahva õigus on muide alati ka oma valitsust sõimata.
Kes siis Eestis veel lubadusi usub?
Vaadates, mida kõike Eesti inimesed usuvad ? tundmatuid lendavaid objekte, eesti nõidu jne ? siis ega valitsusjuhid ja parteiliidrid pole neist kehvemad.
Institutsionaalne mälu on meie inimestel aga lühike küll, muidu ju ei saaks nii, et ükskord müüsin rublasid, siis lasin teise inimese pildi pihta, vahepeal ostsin Iisraeli relvi, tegin veel midagi ? vabandagu Mart selle näite eest ? aga näe, rahvas ikka usub ja usaldab.
Sageli suhtutakse aga nii, et asi on õige ainult siis, kui see õige inimese poolt ette kantakse. Kui idee tuleb kusagilt mujalt, mitte meie inimese käest, siis on põhimõtteliselt ja ainuüksi sellepärast vaja see maha lihvida. Seda on sageli ette tulnud ka haiglate arengus.
Miks kuulute just Keskerakonda ja millist ilmavaadet see erakond esindab?
Astusin Keskerakonda, sest inimesed, kellest väga lugu pidasin, koondusid sinna.
Keskerakond on aga minu arusaama järgi üks tüüpiline bourgeois? partei. Väikekodanlik partei. La petite bourgeoisie. Hõlmab hea harituse ja haridusega, suhteliselt madalalt tasustatud intelligentsi, õpetajaid, tohtreid, kultuuritegelasi. Mitte neid, kes on väga suured nimed, mitte neid, kes on nii suured individualistid, et nad ise ja ka nende looming enam mitte mingisuguseid piire ei tohiks tunda.
Erakonnana on Keskerakond väikekodanlik partei, sotsialistlikku internatsionaali ta ei sobi. Kuna aga Eestis vasakul tiival ju sisuliselt midagi ei ole, siis on ta Eesti mõistes justkui surutud rohkem vasakule tiivale.
Parem- ja vasakpoolsuse all mõtleme ju individualismi ja kollektivismi suhet. Kui palju ühiskonna tugevad aitavad nõrgemaid või kui palju on nõrgemate enda asi hakkama saada.
Väga paljus on see seotud riigi suurusega. Mida suurem riik, seda parempoolsem ta võib olla, sest riigi eksisteerimise seisukohalt pole näiteks miljonid kodutud USA jaoks probleem, meie jaoks 5000 kodutut aga küll.
1930. aastate Saksamaa oli siis tõeliselt vasakpoolne. Riik kasvatas vallaslapsi, töölistele korraldati lustivaatemänge, sotsialism õitses.
Totalitaarne võim on alati halb. Sotsialism ja natsionaalsotsialism on olemuselt erinevad. Ma võin aru saada rahvuslusest, aga jällegi, mida väiksem on rahvus, seda tähtsam roll on rahvuslusel.
Jäigad rahvusriigid pikas perspektiivis kapselduvad iseendasse, nende arenguperspektiiv on kas muutuda sõjakaks kaklejaks või avaneda multikultuursuse poole.
Meie valitsus tegutses hiljuti lausa Goebbelsi propagandaraamatute järgi, leides pronksöös umbes 150 patust märatsejat ja taandades kõik rahvustevahelised probleemid nende kaela. Nagu siis, kui kunagi põletati maha üks Riigipäevahoone, seisti käed taskus ja pärast leiti üks bulgaaria kommunist, keda süüdistati riigi kõikides hädades ja õnnetustes.
Kui riigijuhi populaarsus on mägedesse ulatuv, näitab see iseenesest, et demokraatiaga pole kõik korras.
Eestis on ju peale Ansipi ka teisi populaarseid inimesi, näiteks Savisaar.
Jah, ma tunnen teda pikka aega. Populaarsus on kahe poolega asi. Ma millegipärast arvan, et Savisaarel on kaugemale vaatamise ja pikemalt ette mõtlemise võimet rohkem kui nii mõnelgi teisel poliitikul. Tema puhul kehtib selline lihtne põhimõte, et kui sul on aias hunnik õunapuuoksi ja sa tahad need ära põletada, aga kui sa ikka 100% kindel ei ole, et ükski säde sealt räästasse ei või minna, siis ta parem ei põleta, vaid tassib nad kaugemale, matab maha.
Ja teised muudkui süütaksid?
Olen näiteks veendunud, et politsei ei toiminud pronksööl õigesti. Möllav rahvamass tuleb lokaliseerida, ringid ümber, sektoriteks, kongi ja minema. Kui sellised viia 15 km kaugemale, siis nad sageli ei viitsigi tagasi tulla.
Meil peeti aga pronkssõdurit tähtsamaks, kui seda oli Tallinna kesklinn. Ei jätkunud kas jõudu või mõistust.
Kuidas suhtute Tallinnasse kavandatavasse vabadussambasse?
Lõpuks taibati, et selle asemel, et kakelda teiste puuslikega, võiks omal ka puuslik olla. Diktaatoritele omane kunst omas pompoossuses, mis oli omane 1930. aastatele, on ka tagasi tulnud! Sotsrealistlik tööline ja kolhoositar sobisid omasse aega. Ka meie Adamsoni skulptuurid olid oma ajastu tipp. Aga kui panna praegu tohutust betoonist vabadusrist püsti, siis näitab see püüet tuua seda ajastut tagasi.
Ei saa süüdistada ideekonkursi võitjat, kes kunstnikuna lihtsalt tabas ära poliitilise tellimuse, tabas ära, kuidas seda konkurssi võita. Hiljem vist hakkas süda valutama, kui mõtles, kuidas see betoonirajakas üles panna ning tuli lagedale ideega, et teeme klaasist…
Mida arvate hariduse ja kultuuri olukorrast riigis?
Eesti kool on muutunud eksperimendi kohaks. Vahetame õpikuid üle paari aasta. Meil nii suur valik, aga me kaotame koolipapa järjepidevuse ära. No mida see matemaatika ja füüsika kogu aeg muutub…
Klassikaline õpetamisemall hakkab ära kaduma. Me ju näeme, kui me omad lapsed lõpetavad kooli, on nad ebakultuursed! Laia haaret ei ole, püütakse lihtsalt hakkama saada ja kultuurikasvatust kui niisugust üldse ei ole.
Kasvatuslik element on kõikjalt kadumas, ometi peaks see riigi ideoloogia osa olema. Mõnikord vaatan õudusega ?Ärapanijat? ja mõtlen, kuidas Mart Juur kodus oma lastele seletab, et isa töö on teiste inimeste mõnitamine.
Tahaksite siis luua taas riikliku propagandatalituse ja tema kultuuriosakonna?
Väikesel riigil on võimalus leida need vahendid, et hoida oma rahvast kultuursena. Hommikul raadiokanaleid kuulates tekib mul sageli tunne, et mitte ainult saatetegijad pole debiilsed, vaid saade ise on ka tehtud debiilsetele.
Televisioon aga, selle asemel, et kriitikat kuulda, eriti veel niisugust, mis tuleb nende endi seest, kuulutab, et avalik-õigusliku televisiooni töötaja ei tohi kritiseerida avalik-õiguslikku televisiooni!
Ja meie kirjutav press, sellest pole üldse mõtet rääkida! Kui vaja, tehke oma tabloidi, aga miks pole midagi muud selle kõrval? Mis on juhtunud, et isegi Sirpi ei saa enam lugeda ? pikad ja lohisevad lood, mis sobiksid pigem Akadeemiasse. Economist meeldib mulle väga, loen parem seda, mitte eesti ajakirjandust.
JAANIKA KRESSA
