Peaminister ja tema oravaerakond on püstitanud eesmärgi viia Eesti aastaks 2021 viie rikkama riigi hulka. See meenutab vägagi Hru?t?ovi eesmärki jõuda kommunismi veel enne 1970ndaid või Bre?nevi eesmärki mööduda Ameerikast juba 1980. aastatel. Et mitte samale tasemele laskuda, peaksime peaks uurima Eestis toimuvat. Mina näen enda ümber üha närvilisemaid inimesi, kellest paljud on töökohtadel nii ära aetud, et neist ei olegi enam töölooma.
Nii üllatav kui see ka pole, pole olukord hullem mitte erasektoris, vaid avalikus ja kolmandas sektoris. Ilmselt tänu Euroopa Liidu direktiivide survele on erasektori töökeskkond järjest paranenud. Avalikus ja kolmandas sektoris kulgeb areng vastupidises suunas. Miks siis?
Põhjuseks tundub olevat see, et avalikku ja kolmandasse sektorisse on kontsentreerunud see osa kõrge enesehinnanguga ja ambitsioonikatest ülemustest, kellele erasektoris enam kohta ei ole. ?Väärikate? inimestena jagavad nad oma alluvatele ?hinnalisi? nõuandeid ja ülesandeid ning pahandavad nende suutmatuse üle neid täita. Nad jagavad ülesandeid ja karistavad.
Ajab segastMida peavad aga tegema alluvad, kes ei saa ülesannet täita, sest juht ?ajab segast? ja nõuab asju, mis pole kas üldse teostatavad, mille realiseerimiseks pole antud piisavalt materiaalseid vahendeid või mille teostamine ei mahu kaheksatunnise tööpäeva raamidesse. Loomulikult tekitab see pingeid organisatsioonis, põhjustab konflikte ja viib lõpuks kohusetundlike töötajate ?läbipõlemiseni?.
Juhtide mannetus ilmnebki kõige enam selles, et nad ei oska ega taha kirjeldada nende poolt juhitavas organisatsioonis toimuvaid protsesse, normeerida tööülesandeid ning mõõta nende täitmiseks kuluvat aega ja vajalikku ressurssi. Loomulikult tekitab selline asjaajamine organisatsioonis pingeid ning põhjustab konflikte. Seetõttu soovitan kõigil lugejatel hoida võimalikult kaugele töökohtadest, kus tööülesandeks on märgitud: juhataja poolt antud ülesannete täitmine, töö korraldamine või jooksvate asjade ajamine.
Töökollektiivis tekkinud konfliktis, kus olukord muutub talumatuks ning töötajad tõstatavad probleemi, sõltub konflikti lahend juhi maailmavaatest. Elitaarset maailmavaadet kandev juht leiab sellises olukorras, et tema isikut rünnatakse, või väidab, et tema vastu on algatatud poliitiline vandenõu. Selliste inimeste arusaama kohaselt on juht puutumatu, eesõigustega isik, kelle tööd ei saa kritiseerida. Süüdi on alati rumalad või laisad alluvad, kes tuleb kiiresti vallandada. Nii kordub see ikka ja jälle.
Individualistlik ja kogukondlikIndividualistliku konkurentsi keskkonnas maksab vaid tulemus ning kui juhi halva töö tulemusena organisatsioon kaotab oma mõjuvõimu ja tarbijad, ei vii see mitte lõputu ja kurnava konfliktini juhi ja alluvate vahel, vaid organisatsiooni enda likvideerimiseni. See, mida tülitsevad osapooled sellest arvavad või mida üle elavad, ei huvita kedagi ? oma emotsioonide ja hingega peavad nad ise toime tulema. Ja mis veelgi hullem, luuseritest ei hooli keegi, halvemal juhul loobitakse neid kividega.
Tõeliselt kogukondlikus organisatsioonis aga polegi juhti ning kuna otsuseid saab langetada vaid konsensuses, siis tähendab see väga pikki vaidlusi ja kompromisse organisatsiooni sees, mis muudab otsustusprotsessi väga vaevaliseks. Kuid üllatus-üllatus ? millegipärast on kogukondlike ühiskondade inimesed väga õnnelikud. Eks kadesta ju paljud meiegi hulgast seda kogukondlikku heaoluühiskonda, millel on nii suur mõju Rootsi, Austria või Hollandi elukeskkonnale.
Tulles lõpetuseks tagasi Reformierakonna sümboli ? orava ? juurde, saan ma nentida, et see on väga täpne kujund, iseloomustamaks meie praegust ühiskonda. Lisada tuleks vaid ratas, milles puuri pandud orav tavaliselt jookseb. Mida enam muutuvad oluliseks raha teenimine ja selle kulutamine, seda kiiremini pead rattas liduma. Mida ebainimlikumaks (kasiinokapitalism) ja elitaarsemaks (totalitaarne valitsuskord) meie elukeskkond muutub, seda enam viskab seesama ratas välja lõpuni ärakasutatud inimvaresid.
Vaadates meie arenguid, on mul väga raske uskuda, et Eesti saab olla aastal 2021 viie rikkama riigi hulgas. Palju tõenäosem on, et meie vajadused tervishoiu ja sotsiaalhoolduse vallas on kasvanud nii suureks, et me oleme nende näitajate poolest maailma esimese viie riigi hulgas.
PAUL TAMMERT,
majandusteadlane