Marjaliisa Mikiver on 18-aastane ja õpib Jõgeva Gümnaasiumi 12. klassis. Tema suviseks töökohaks oli Tartu kohvik Catwalk.
?Töötasin kahel kohal. Olin vaheldumisi ettekandja ja baaridaam. Tegin kohvi, kokteile. Varem sellist asja teinud polnud, õppisin proovipäevadel ja kohapeal,? ütles Marjaliisa Mikiver.
Tööle sai Marjaliisa tutvuse kaudu. Nimelt töötas ta eelmisel suvel samas kohas nõudepesijana. Kuna Marjaliisa oli sellel suvel juba täisealine, sai ta töötada täiskohaga. Selleks, et säästa aega ja raha, elas ta Tartus sõbra juures.
?Töötasin terve suve. Õppisin selle aja jooksul koostööd ja kohusetunnet. Tööpäevad oleksid võinud olla siiski natuke lühemad,” ütles ta.
Kõige suuremaks apsakaks peab Marjaliisa seda, kui ta viis kogemata lauda poole kallima prae. ?Ja kilde tekkis ka selle aja jooksul päris palju. Selliseid apsakaid tuleb aga naljaga võtta,? ütles Marjaliisa. Üheks ebameeldivaks avastuseks oli see, et eestlased ei talu ootamist. Kuigi tellimuse täitmise kiirus ei olene klienditeenindajast, elatakse oma närvilisus ja viha just tema peal välja.?
Kuulsused ja lõbusad kokad
?Tore oli see, et Catwalkis käis tuntud inimesi ? poliitikuid, näitlejaid, muusikuid. Näiteks Evelin Ilves ja Andrus Ansip,? ütles Marjaliisa. ?Kollektiiv oli aga noor ? peamiselt üliõpilased ? ja inimesed vahetusid hästi tihti. Enamasti jäädi kuuks-kaheks. Aga kokad olid hullud! Hästi musikaalsed tüdrukud. Laulsid köögis. Hästi vahva oli!? ütles Marjaliisa.
Välismaalasi käib Catwalkis päris palju. ?Kui inglise keelega hakkama ei saanud, tuli appi võtta kehakeel,? ütles Marjaliisa. ?Sain juurde enesekindlust. Olen nüüd julgem ja parem suhtleja. Lisaks õppisin näiteks veine tundma.?
Omateenitud raha eest ostis ta jalgratta ja fotoaparaadi. Suur osa läks ka Tartus elamise ja väljas söömise peale. Ta ei välista, et läheb samasse kohta tööle ka tulevikus. Näiteks ülikoolis õppimise kõrvalt. ?Aga latte‘sid ma enam teha ei taha!? naeris Marjaliisa.
Sõbralik kauplus
Marta Makarevit? on kaheksateist ja õpib Jõgeva Ühisgümnaasiumi 12. klassis. Temagi töötas suvel Tartus ? Raatuse Comarketis klienditeenindajana. ?Juuni ja juuli olin täiskohaga, augustis poole kohaga,? ütles Marta Makarevit?. Selle asemel, et raisata iga päev raha sõitmisele, otsustas ta hoopis mõneks ajaks Tartusse kolida.
Töökoha leidis Marta ise. ?Riputasin CV internetti üles. Minuga võeti ühendust ja kutsuti intervjuule. Kui ma töölt ära tulin, öeldi, et ma olin väga hea kassapidaja. Võib-olla lähen sinna ülikooli kõrvalt uuesti tööle,? ütles Marta.
Enamasti töötaski ta kassas. ?Kassas meeldis mulle see, et töö tuli ise minu juurde. Saalis olles pidin aga otsima ja vaatama, kus midagi on,? ütles Marta Makarevit?.
?Kõige meeldejäävamaks seigaks oli see, kui üks mees ostis kotitäie nektariine. Ma kaalusin need ära ja küsisin vastava summa. Selle peale võttis mees taskust rahapataka, kus olid suuremad ja väiksemad rahatähed, ning lõi selle minu ees lehvikuna lahti. Mõistsin, et pean sealt vist ise vajaliku summa võtma ja tegingi seda. Kummaline tundmatu tänas, võttis t?eki ja alles, siis, kui ta kobamisi nektariine otsima hakkas, taipasin, et mees on pime,? meenutas Marta.
Viimasel päeval juhtus tal töökohas üks äpardus. Ta kaalus ühele pereisale vaarikakooki, mis oli kaetud jogurti- ja tarretisekihiga. Kui ta karbile kaant peale panema hakkas, kukkus see ümber, kuid enne põrandale maandumist suutis Marta selle põlvega kinni püüda.
?Vabandasin kliendi ees, et ma ei saa talle seda kooki müüa, kuna õhuke kiht sellest oli mu pükstel ja see oli viimane tükk. Rõõmsameelne onu vastas selle peale, et nii kaua kui see pole põrandal käinud, kõlbab süüa küll!? ütles Marta.
Üheks kõige ebameeldivamaks momendiks pidas Marta kohtumist venelannaga, kelle närv ei pidanud vastu, kui aparaat kahe toote triipkoodi lugeda ei suutnud. Marta suunas vallandus sõnadelaviin. ?Nii palju kui ma oma vähese vene keele oskusega aru sain, oli öeldu üdini negatiivne,? ütles Marta.
Parimaks osaks selle töökoha juures oli noor ja sõbralik kollektiiv. ?Tore oli see, et mind võeti võrdsena. Ma sain kohe alguses rinda sildi ?klienditeenindaja?, mitte ?õpilane?,? ütles Marta. ?Ma ei teadnud varem, et kassapidajal on nii suur vastutus. Õhtuti tuli raha senthaaval üle lugeda,? ütles Marta. Tema teenistus kulus riietele, Tartus elamisele ja elust mõnu tundmisele. Osa palgast pani ta ka kõrvale.
Teistsugune kogemus
Maria Orb on samuti 18 ja Jõgeva Ühisgümnaasiumi abiturient. Tema töötas aga kodukohast tunduvalt kaugemal ? Soomes Vantaas maasikapõllul.
?Mul oli see suvi väga tihedalt ettevõtmisi täis planeeritud. Tööl käia oli aega vaid kaks ja pool nädalat ning Eestis oli raske nii lühikeseks ajaks tööd leida,? ütles Maria Orb. Vantaas töötamise võimalusest rääkis talle üks klassivend, kes ka ise seal tööd sai.
Tööpäevad algasid juba kell viis. ?Otseselt keegi üles ajamas ei käinud. Mina lihtsalt sattusin tööle halval ajal, kui ilusaid maasikaid oli vähe. Selleks, et mingitki raha saada, tuli varakult alustada,? ütles Maria Orb. ?Need, kes sattusid heal ajal, riputasid endale mitu korvi vööle. Pidevalt oli korvidest puudu. Kui korve juurde toodi, siis jooksid kõik üle põllu rabama,? ütles Maria.
Kui heal ajal sai tema sõnul korjata tunnis viis korvitäit, siis kehvemal ajal tuli neid vaid poolteist. Korvid olid kolmekilosed. Korvi hind olenes staa?ist (umbes 1,8 eurot).
?Esimesel päeval, kui ma kohale jõudsin, oli kohe streik. Kuna tööd ja maasikaid oli vähe, nõuti tunnipalka. Tööandjatel ei jäänudki muud üle, kui see anda. Töö oli sama, kuid raha sai tundide, mitte kilode pealt,? ütles Maria.
?Kuna läksin tööle koos klassikaaslastega, saime õhtuti koos niisama olla ja istuda,? ütles Maria. ?Negatiivne oli see, et tihti polnud tööd, kui sa seda teha tahtsid. Esimeste päevade koduigatsus ja raskest tööst tekkinud liikumisvõimetus oli ka kole.
Tänapäevane orjatöö
Ajakirjandusest on läbi käinud mitu lugu välismaal kogetud orjatööst. Mõned on tulnud koju rahatuna ning andnud lubaduse mitte kunagi enam tagasi minna. Maria Orb nii negatiivset kogemust ei saanud. ?Võib-olla lähen isegi tagasi, kuid lühikeseks ajaks,? ütles ta.
Kahe ja poole nädala jooksul õppis ta ennast sundima. ?Oled põllul, vihma sajab. Käed on külmunud, aga ikka pead kell neli ärkama ja jälle mustadesse tööriietesse pugema,? kirjeldas Maria.
Teenistusega jäi ta üldjoontes rahule. Raha tahtis ta koguda klassiga plaanitud reisi jaoks, mis jäi kahjuks ära. Lisaks kooliasjadele sai ta endale lubada veel uue telefoni. Osa palgast on aga siiani alles.
Tublid tüdrukud!
BERIT-BÄRBEL REBANE
