Kui sellel neljapäeval Jõgevale Kirsi tänavale Mihkli koju jõuame, on mees koos kaasaga parasjagu aias askeldamas. Teeb siiski töös väikese vaheaja ja mängib koguni mõne lõõtspilliloo. Pill on Mihklil alati käepärast ja seda kommet pole tal kunagi olnud, et ennast kellelgi mängima paluda või kaubelda laseb. “Ega elu ei koosne ainult tööst ja söömisest,” armastab Mihkel ikka öelda ja on kindel, et igasugune töögi edeneb inimesel jõudsamalt siis, kui meeleolu parem. Töid, mida ta ise teha oskab, on aga päris palju, sest elus on saanud pidada nii autojuhi kui ka kombaineri ametit, teha treiali-, elektriku-, keevitaja- ja lukksepatööd jne. Praegu on Mihklil aga pooleli ühe Teppo-laadis lõõtspilli meisterdamine ja see pole kaugeltki mitte esimene katsetus.
Üks sünnipäev, kaks nimepäeva
“Vennas on mul suurem pillimees ja temal on ka omatehtud pille rohkem,” ütleb Mihkel. Mullavere kandis Sudiste külas elava kaksikvenna Jaaniga on Mihklil küll kahe peale üks sünnipäev, aga tuleb välja, et kaks vägevat nimepäeva, mis lausa rahvakalendris kirjas. “Mihklipäeva eriti tähistanud ei ole, see-eest aga Jaani nimepäeva küll. Jaanipäeval saame ikka tema juures maal kokku, teeme lõkketuld ja tingimata mängime pilli ka,” räägib Mihkel. Et vennaga kogu elu hea läbisaamine on olnud, selles arvab ta pillimängul olevat kindlasti oma osa. “Ühine huvi ikka seob,” leiab ta.
Elistvere ligidalt Juula külast pärit vennad õppisid oma esimesed lood selgeks isa pilliga. Alguses Mihkel, siis Jaan. Hilisemas elus on nad kahekesi koos ka pulmades mängimas käinud. Üle-eestilistest lõõtsapäevadest ja festivalidest, olgu siis Võrus, Tartus või mujal, võtavad vennad Reinod aga alati osa. “Seal on nii mõnus õhkkond, et minemata jätta ei saa kohe kuidagi,” ütleb Mihkel.
Kui Mihkel leiab, et vennas on temast kangem pillimees, kellel päris palju omatehtud lugusidki, siis Jaan seevastu kinnitab, et temast elavama loomuga Mihkel oskab pillilugude vahel ka nalja visata ja rahvast lõbustada. “No kui tarvis, siis olen mõne sõna ikka ütelnud. Keegi peab ju koosviibimistel ikka sõna võtma,” tunnistab viimane.
Pill alati kaasas
“Mulle meeldib elav muusika ja laul,” ütleb Mihkel, kes on Jõgeva meeskoori Mehis üks asutajaliikmeid ning sestpeale kooris ka pidevalt laulnud. “Enne seda laulsin segakooris ja pärast mõlemas korraga, senikaua, kui segakoor oma tegevuse lõpetas. Siis käisin kultuurimajas lauluklubis. Neid laule, millel kaasakiskuv meloodia, on hea laulda ja mõnus kuulata ka. Minu jaoks oleks elu ilma laulu ja pillimänguta kuidagi poolik, hall ja üksluine,” on Mihkel kindel ning tunnistab, et olgu teinekord kuitahes raske või tervis kehv, lähed ikka kooriproovi või mängid kodus mõne tunnikese pilli ja elu on hoopis teine. “Pead ju ennast kuidagi laadima,” on ta veendunud.
Riia-ekskursioonilt 1964. aastal ostetud väikese lõõtsa, mis aja jooksul üksjagu parandada saanud, võtab Mihkel endaga enamasti igale poole kaasa. Igaks juhuks, et võib-olla on vaja mängida. “Muidu oleks nagu midagi puudu. Ta mul sihuke pisikene, mahub ilusasti kilekotti, keegi ei teagi, et mul pill kaasas on. Mõni pooldab masinamuusikat, siis ei ole pilli tarvis välja võtta,” räägib Mihkel, kes masinamuusikas kui sellises iseenesest midagi halba ei näe. “Eks seal ole ikka spetsialistide hääled ja seaded,” möönab ta.
Meeskoori väljasõitudel on Mihklil aga pill tingimata kaasas. “Põhikontsert läheb ikka tagasiteel bussis lahti. Kõik teavad ju sõnu, oskavad laulda ja kui ikka laulu üles võtame, on ilus küll. Meil on üldse selline tore sõpruskond,” kiidab ta.
Mängida on tulnud erinevates seltskondades. “Seal, kus kaasa lauldakse või vähemalt kuulataksegi, on mõnus mängida ka. Siis, kui rahvas ainult sööb ja omavahel juttu ajab ja sina justkui kellelegi korda ei lähe, on väga raske mängida. Kui keegi mingit sõna ka ei ütle, siis mõtled küll, et milleks me üldse siia kokku tulime.”
33 aastat maanteelane
Pärast kodukandis kooli lõpetamist läks Mihkel tööstuskooli treialiks õppima. Hiljem sai lisaks õpitud veel nii kombaineri kui ka autojuhi amet. Tolleaegses MTJis töötades tegi Mihkel kaasa ka näitemängudes ja laulis Voldi meeskooris. Nii jäid need harjumused külge ka edaspidiseks eluks. Meeskoori minek oli juhuslik ja omamoodi naljakaski. Ühel kolhoosi söögipeol kuulis Mihkel, kui öeldi: “Laulumehed lavale!?. Et siis just äsja tööstuskooli lõpetanud noormees oli ikka laulda armastanud ja ennast ka laulumeheks pidas, läks ta hea meelega lavale. Et piduliste hulgas oli tegelikult tollane Voldi meeskoor, keda esinema kutsuti, sellest polnud tal muidugi aimu. Aga lavale ta koos teistega jäi ja sestpeale oli ka automaatselt meeskoori arvatud. Voldis tegi Mihkel kaasa ka näitemängus. “Näidendeid tegime peamiselt ise ja kandsime ametiühingukoosolekutel ette. See oli päris tore,” meenutab ta. Esimese näidendiosa oli Mihkel saanud aga juba õige noorena, kui kodukandis “Säärast mulki” mängiti. Mihkli mängitud karjapoiss sai Vanemuisest tulnud ülevaatajatelt kiita ja hinnati teise koha vääriliseks. Hiljem, juba Jõgeval töötades tegi ta kaasa ka Jõgeva kultuurimajas etendunud näitemängudes.
Jõgeva teedevalitsusse tuli noor mees 1958. aastal ja töötas siin järgimööda kolmkümmend kolm aastat, kuni pensionileminekuni. Algul majandusautojuhina, siis aga enamiku ajast tehnilise abi masina peal. “See oli mitmekülgne asi. Pidi valdama keevitust, elektriku-, treiali- ja lukksepatööd, autojuhtimine muidugi peale selle. Autol oli mul ju peal elektrijõujaam, puurmasin, treipink ja kõik, mida teel remondiks vaja,” meenutab Mihkel. Nii ongi ameteid peetud üksjagu, mille kohta mees ise tagasihoidlikult mainib: “Sain toime.” Oma maja juureski on palju enda tehtud ning vajalikke masinaidki meisterdatud. Viimati sai ta valmis uue puurmasina. “Häda sunnil. Pilli tegemisel on tarvis hirmus palju väikseid auke puurida,” selgitab Mihkel ning ütleb: “Ega mul selle pilli juures enam suurt teha olegi, varsti saan valmis, kui rohkem aega on. Aga praegu peab aias õunu võtma.”
VAIKE KÄOSAAR
