Nagu selgub Vooremaa tänasest esiküljeloost, on Eestis erakonda astuda lihtsam kui sealt välja saada, sest erakonnad lihtsalt unustavad oma lahkunud liikmeid edasi nimekirjadesse. Probleeme tekib eelkõige nendel kodanikel, kes teevad uue valiku ja astuvad mõnesse teise erakonda, sest topeltliikmelisus ei ole seadusega lubatud.
Kui palju on aga meie erakondade nimekirjades neid inimesi, kes tegelikult on enda arust sealt välja astunud, kuid erakond on nad nimekirja unustanud ja see pole ilmsiks tulnud, sest inimene pole uut erakonda valinud, seda ei tea keegi. Viimaste hulka võivad kuulud ka surma läbi lahkunud, kes on samuti erakonna poolt unustatud ? nemad ei lähe ka enam kusagile oma liikmelisust vaidlustama.
Kuigi topeltliikmete praegune arv 172 pole väga suur, on ikkagi imelik, et topeltliikmelisuse eest on vastutav inimene ise. Pole ju õige karistada kodanikku erakonna tegemata jäänud töö pärast. Ehk oleks lihtsam muuta seadust nii, et vähemalt uude erakonda astumine kustutab liikme eelmise erakonna nimekirjast automaatselt?
Igal juhul on suhtumine oma liikmetesse tõsine mõtteaine igale erakonnale. Pilt võib ju olla mööda Eestimaad piirkonniti pisut erinev, kuid laias laastus on olukord igal pool ja kõigis erakondades sama. Liikmeid vajatakse küll valimiskampaania ajaks, kuid kas erakonnad ka muul ajal oma liikmetest piisavalt hoolivad? Kas piirkonnad ja osakonnadki üldse teavad, kui palju on nende nimekirjades ühel või teisel teel tekkinud “surnud hingi” või miks nii paljud inimesed on Eesti erakondades pettunud?
Erakonda astumise ja sealt lahkumise vahele peaks loogiliselt jääma pikk ja sisukas periood, mis peaks olema kahepoolselt väärtustatud. Erakonda astudes ei peaks inimene küll küsima ainult seda, et mis kasu ta sealt saab, kuid samas peaks ta oma vabal tahtel valitud erakonnas tundma, et ta on seal hoitud, on liige, mitte ainult hääl, number või mutrike.
