Omal ajal oli see minu jaoks, ja mitte ainult minu jaoks, omamoodi ilmutus, nüüd aga juba meie ulmekirjanduse klassika. Minul seisab Hellati kaksikromaan ausalt meie proosakirjanduse paremiku riiulireal ja sinna see ka jääb. Ulmekirjanik, kunagine küllaltki käre, karedavõitu, kuid aus kirjanduskriitik, nüüd ka asiste mälestusteraamatute autor ? nii tuntaksegi Hellatit rohkem tegusa prosaisti kui luuletajana.
Luuletaja Hellat on seisnud ikka kusagil prosaist Hellati selja taga, vaatamata sellele, et on ilmunud luulekogud ?Vanad fookused? (1974) ja ?Mälulehed? (1992). Tänavukevadiseks juubeliks ilmus aga viie aastakümne luuleloomingut kokku võttev ?Salve?.
Millegipärast ei valda Hellat, kas teadlikult või siis mingisugusest maamehelikust trotsist, meie uuemale kirjandusmaailmale nii omast mittemidagiütlevat käänet. Ta ei püüa olla popp, ei ropenda. Ta ei kirjuta ka lootuses, ootuses, et midagi ikka välja tuleb. Iga luuletuse taga, olgu see siis nii minimalistlik kui tahes, on tajutav ikkagi mingisugune autori isiklik, eluline kogemus, kaemus. Ühesõnaga, Hellat on kaugel luulendamisest, luuletuse väljamõtlemise kirjutuslauatagusest sundusest, ilutsemisest, ilusti öelda tahtmisest.
See ei oleks enam hellatlik. Hellat on eelkõige minimalist, kes ütleb küll, ent jätab midagi ka lugejale välja mõelda.
Hellati luule on eelkõige minimalistlik, haikudest, haikuloomest lähtuv luule. Haiku ei kannata mittemidagiütlevat käänet, haiku ei ole ka need 17 silpi, mis kõigile kättesaadavad, kokkuloetavad. Haiku on midagi muud. Olles ise eesti haikuantoloogia ?Kõik on kusagil?? (2007) koostaja, oskan ehk midagi antud juhul öelda.
Ühesõnaga, Hellati haikuloomeline teekond möödunud sajandi kuuekümnendaist aastaist tänaseni ongi tema minimalistliku luule, sõnaseade alus.
Nahkhiirelennust
puude vahel ma aiman
teed sinu juurde.
* * *
Põhjatu taeva
pinnale tõmbavad kured
jäävuse piire.
* * *
Kurgede rivi
nurka kes täpselt mõõdab,
maha võib jääda.
Nüüd midagi ka Hellati minimalistikast.
Nii vähe saab teha/ kartes/ haiget teha (?Salve?, lk 165)
Kes paneb punkti/ on tõesti lõpetanud./ Midagi. (lk 169)
LENDURI tähtsaim oskus/ on elusalt/ maanduda (lk 151)
Või siis üks küsimine:
Kuidas suhtute noorukite sõjamängudesse? Miks te ei küsi,/ kuidas suhtuvad/ noorukid/ täiskasvanute sõtta? (lk 198)
Ka oma pikemates luuletustes on Hellat ikkagi minimalist, olgu siis tegemist kasvõi bussisõidu kirjelduse ehk ?Mööduvuse apoloogiaga? (lk 60). Olen ka ise midagi samalaadset kirja pannud, ent teises ?helistikus?. ?Ajavaataja? (lk 20), ?Tulemälestus? (lk 31) ja ?Veemälestus? (lk 34) ei tohiks samuti meile tänagi võõraks jääda.
Kuigi tegemist on ikkagi kokkuvõttega 50 aasta pikkusest teoringist, siis see ajavahe (1957-2007) ei häiri, pigem seob midagi kokku. Arvatavalt leiab lugejagi Hellati koondkogust ?Salve? 331 leheküljelt just talle omase, tuttavliku, meelepärase, mida oma veimevakka, salve tuleviku tarvis tallele panna. Muidu ei oleks ju mõtet tänasel, homsel, ülehomsel. Pealegi on seitsmekümne viieselt iga elupäev igale mehele ju kingitus, omaette juubel.
SIIM KÄRNER
