Teenekal kodu-uurijal Helma Kaevalil täitus hiljuti kaheksakümnes aastaring. Suurema osa oma elust – 47 aastat – on ta elanud Kaareperes: õpetanud koolis lapsi, juhendanud taidlejaid ja ise taielnud. Omainimene on Helma ka naaberkülas Kassinurmes: seal peab ta Nurga koduloomuuseumi ja lööb kaasa kohalikus naisseltsis. Et Kaarepere asub Palamuse, Kassinurme aga Jõgeva vallas, on Helmal üle kahe valla piiri käimist kõvasti.

Selles, et Helma Kaeval omal ajal Tartu Õpetajate Instituuti õppima läks, oli suur roll ühel tema onudest, kes oli Tartus õpetaja.

„Olin tihti onu juures ja kui elukutsevaliku aeg kätte tuli, arvas ta, et minagi võiksin õpetajaks õppida,” meenutas Helma.

Õpingute lõppedes oli tal valida, kas asuda tööle Saaremaal, Tallinna lähedal Sakus või Raplamaal Kehtnas.

„Mina valisin Kehtna, sest seal oli tollal palju noori, kellega koos pidusid korraldada,” ütles Helma.

Ega tal endal pidudel küll suurt tantsida aega polnud: tema tegi enamasti ikka tantsumuusikat: kas klaveril, akordionil või kandlel.

Õpetaja jõudis Helma enne Kaareperre tulekut olla ka Lääne-Virumaal Muugal ja Simunas, peale Tartu instituudi lõpetas ta aga töö kõrvalt ära Tallinna Pedagoogilise Instituudi.

Kui Helma õpetajateele suunaja on teada, siis seda, kust tema ajaloohuvi pärineb, ta nii täpselt öelda ei oska. Osalt võis jälle onu käsi mängus olla: ta tegi pidevalt märkmeid selle kohta, mis ta ümber toimus ja Helmagi hakkas juba lapsena Puurmani kandis elades märkmeid tegema. Kahjuks läks see esimene, 1940.-1941. aastast pärit raamatuke sõja ajal kaduma.

Ajaloo uurimiseks on Helmale tõuget andnud ka ta venna saatus: noorelt läks ta Tallinna poole nõukogude vägesid Eestist välja ajama ja hukkus. Helma kadunud abikaasa oli aga sõdinud Sinimägedes. Seetõttu ongi sõjaajalugu Helma meelisteemaks, mis naisterahva puhul on vist üsna haruldane. Ta on korrastanud ka sõjahaudu, tegemata numbrit sellest, kas hauas puhkavad Nõukogude või Saksa poolel sõdinud, ega ka sellest, kas nad olid rahvuselt sakslased, venelased või eestlased.

“Militaarse teema juures võlub mind ilmselt see, et sõjaolukorras panevad inimesed endast viimase välja, ületavad ennast,” ütles Helma Kaeval.

Koolid hingel

Koolide ajalugu on talle kui endisele pedagoogile ka väga tähtis. Ja väikseid külakoole tegutses vanasti ju hoopis rohkem kui tänapäeval. Helma on neid usinalt n-ö kaardistanud ja teeninud selle eest Forseliuse Seltsilt väikese Ignatsi Jaagu medali.

Nüüdseks on suletud ka väärika ajalooga Kaarepere kool, kus Helma aastakümneid ajalugu, füüsikat ja muusikat õpetas. Suurem osa koolist järele jäänud foto- ja muust materjalist on nüüd Nurga koduloomuuseumis, mille Helma kümmekond aastat tagasi kunagi tema vanatädile kuulunud Nurga tallu asutas. Seal võib näha kooli fotoalbumeid, mälestustahvlit, mis annab teada, et Kaarepere koolis on kunagi õppinud loodusteadlane Elmar Leppik ja agronoom August Eenlaid, ning paljut muud.

„Kahju muidugi, et kool kinni pandi,” ütles Helma. „Aga kui õpilasi ikka ei jätkunud, ega siis muud teed vist polnud.”

Kassinurme kooliga, mis juba aastakümneid tagasi suleti, Helmal isiklikku suhet polnud, küll aga on ta aidanud kaasa koolimajale mälestustahvli paigaldamisele ning kokkutulekute korraldamisele. Neid tuleb Helma meelest teha niikaua, kuni on veel neid, kes selles koolis õppinud.

Üks põnevamaid koole, mille ajalugu Helmal veel kirja panemata, on kunagi Visustis tegutsenud saksakeelne kool.

„Selle kooli eksisteerimisest ei tea midagi paljud Visusti küla elanikudki,” ütles Helma. „Eesti külades oli selliseid koole ainult kolm, linnades oluliselt rohkem. Palamuse muuseum ootab mult juba ammu ülevaadet sellest koolist, aga mul pole veel direktori piltigi! Direktor läks ju 1939. aastal Saksamaale ja kooli kohta on väga raske mingeid dokumente leida.”

Kuperjanovlased ja minister

Visusti küla ongi Helmat viimasel ajal üha rohkem huvitama hakanud: Vabadussõja ajal läks sealt pea igast talust keegi Kuperjanoviga kaasa. Üks nimekamaid tegelasi, kes selles külas elanud, oli riigimees Johannes Sikkar — omaaegne riigikogu saadik ja Eesti eksiilvalitsuse minister. Helma eestvedamisel sai Sikkari kodutallu Turve tallu, mis esimese Eesti Vabariigi ajal oli üks selle kandi uhkemaid taluhäärbereid, püsti mälestuskivi.

Johannes Sikkari loole sai Helma Kaeval jälile omapärasel viisil. Kolhoosiaja lõpul elas Turve talus üsna juhuslikku rahvast. Mõni ime siis, et seal ühel heal päeval kahjutuli lahti läks. Kaareperest pärit tuletõrjemees, kes Turvel põlengut kustutamas käis, leidis hoone teiselt korruselt tules osaliselt kannatada saanud, aga väga huvitavaid trükiseid, mis viitasid kunagise omaniku seotusele riigikoguga, ning tõi selle kraami Helma kätte. Samas liikusid kuuldused raamatute saatusest Rootsi, kus elab Johannes Sikkari tütar Aime Walter, kes siis omakorda Helmaga kontakti otsima hakkas.

Sellest kontaktist kasvas välja tore ja sõbralik suhtlemine. Aime Walter on nüüdseks isatalu tagasi saanud ja on suviti koos abikaasaga päris pikalt Visustis. Mälestuskivi avamise üle, mis sai teoks mullu oktoobris, oli riigimehe tütrel väga hea meel. Avamispeo rohkeid külalisi aitasid aga võõrustada Kassinurme naisseltsi liikmed Liia Stamm, Terje Ahi, Helgi Kaeval ja Vally Villems. Naisselts ongi Helma jaoks üks kindel „tagala”, kes ükskõik missuguse ürituse läbi viia ja ükskõik missuguse seltskonna ära toitlustada aitab.

Kui Helma sellest rääkima hakkab, mida kõike veel uurida tuleks, läheb ta justkui põlema: Patjala soosse kukkus viimase sõja ajal lennuk ja sakslastest lendurite hauakoht tuleks tähistada. Patjala omapärase baptistide kalmistu lugu tuleks uurida ja üles kirjutada. Samas külas on elanud ka palju huvitavaid inimesi, kelle lood tuleks kirja panna, kuni on veel nende mäletajaid. Kogu küla ilmet muutis omal ajal aga tundmatuseni maaparandus: põlised talukohad hävitati ja maad künti kokku suurteks põllumassiivideks. Küla endisaegne nägu tuleks välja selgitada ja kirja panna.

„Oh, ja siis tuleks veel uurida Siimustis tegutsenud noorkotkaste savikellaansambli lugu,” ütles Helma Kaeval. „Sellest ansamblist rääkis mulle Endel Bergmann, kelle õhutusel ka mina omal ajal noorkotkaid ja kodutütreid juhendama hakkasin. Savikellad olid väga ilusa kõlaga ja selline ansambel ise üsna haruldane. Neid, kel isiklikke mälestusi oleks, enam võtta pole, nii et pean hakkama selle loo taastamiseks kirjandusmuuseumis vanu ajalehti lappama.”

Kirjandusmuuseum, samuti Eesti Rahva Muuseum ning Tartu ja Tallinna arhiivid on Helma jaoks üsna tuttavad kohad. Tema enda kodune arhiiv – seegi on päris mahukas – paikneb pappkastides. Kui tal jälle endal uurimistuhin peale tuleb või mõni muuseum kaastööd ootab, tirib ta need kastid välja, andes kodustele põhjust sõbralikult toriseda: „Jälle oled sa selle koli välja tassinud!”

Praegu ootab Teatri- ja Muusikamuuseum näiteks Helmalt materjali Gustav Ernesaksa (tema sünnist möödus hiljuti mäletatavasti sada aastat) tegevusest Pikkjärve suvelaagris ehk nn laste-koloniis: hilisem laulutaat oli seal noorpõlves muusikakasvatajaks.

Elul perspektiiv

Eesti Rahva Muuseumi ehk nõukogude-aegse nimega etnograafiamuuseumi kirjasaatja on Helma olnud juba 1962. aastast saadik. Ta on võitnud hulgaliselt auhindu muuseumi vanavarakogumise võistlustel ja säästnud kaduvikku vajumisest hulga väärtuslikku materjali.

Nii et vaatamata suhteliselt kõrgele eale ei kavatse Helma Kaeval sugugi n-ö koju koti peale jääda. Ei saa ju lihtsalt! Noorkotkaste ja kodutütarde juhendamise pärandaks ta küll parema meelega mõnele nooremale, sest noortega kaasa marssida ja välilaagrites käia tema tervis enam ei kannata.

„Viis mul neid noori praeguseks alles veel on jäänud ja nemad on lubanud, et teevad asja kõigele vaatamata edasi, kuni noorkotka- ja kodutütreeast välja kasvavad,” ütles Helma Kaeval.

Ametijärglase leidmise teevad keeruliseks kaks asjaolu: esiteks see, et noored kardavad rühma juhtimisega kaasnevat vastutust, teiseks see, et noorkotkaste ja kodutütarde juhendamise eest tasu ei maksta, vabatahtlikkuse alusel pole seda aga naljalt keegi valmis tegema.

Kui noorkotkaid ja kodutütreid juhtima pole Helmal õnnestunud värvata isegi oma järeltulijaid, siis ajaloohuvilisi nende hulgas õnneks on ja ehk saab keegi neist kunagi ka muuseumi juhtimisega hakkama. Praegu toimetab seal aga rõõmsasti Helma ise. Talvel, ütleb ta, külastajaid suurt ei käi, suvel ikka. Kes aga tõsisem huviline, leiab Nurga talu üles ka talvel. Näiteks käisid Helma sugulase meisterdatud aurumasina mudelit  hiljaaegu vaatamas isegi ühed Viljandi inimesed.

Kaks korda nädalas võtab muuseumis kodanikke vastu piirkonna sotsiaaltöötaja, muuseum on ka naisseltsi kooskäimiskohaks ja paljude Kassinurme küla ürituste toimumispaigaks. Kindlasti on ka Kassinurme kandi rahval hea mõelda, et neil on koht, kuhu oma vanavara tuua, kui seda kodus hoida enam ei taha, ning et on inimene, kes toodut hinnata, väärtustada ja süstematiseerida oskab.

“Ajaloo uurimine annab elule sihi ja võimaldab tõmmata paralleele tänapäevaga,” ütleb Helma Kaeval. “Üldse olen ma põnevat elu elanud ning kohtunud ja koos töötanud väga paljude huvitavate inimestega. Mu elul on alati perspektiiv olnud. On praegugi.”

Tiina Tael, Eesti Rahva Muuseumi kirjasaatjate võrgu juhendaja:

“Eesti Rahva Muuseumi teeneline korrespondent Helma Kaeval alustas muuseumiga koostööd 1962. aastal, mil töötas Simuna koolis õpetajana. Siis tuli tal vastuseid leida muuseumi poolt koolidesse saadetud küsimuslehtedele, mis käsitlesid taluehitusi, elamusisustust, igapäevast toitu jne. Noorel õpetajal tuli leida sobivad õpilased, kes ankeete täidaksid, ja juhendada neid vastamisel. Kooliõpilaste juhendamist jätkas ka järgnevates töökohtades — Voldi ja Kaarepere koolis.

1973. aastal osales Helma Kaeval muuseumi teatmematerjali kogumise võistlusel töödega “Rätsepatööst”, “Talgud”, “Rahvapärane kaubandus” ja “Matusekommetest”, mille eest pälvis ergutuspreemia. Tunnustusest tiivustatuna jätkas ta järgnevatel aastakümnetel muuseumile etnograafilise ainese kogumist, vastates nii erinevatele küsimuslehtedele kui ka osaledes võistlustel. Nii on H. Kaeval muuseumi arhiivi jäädvustanud Palamuse ja Kursi kihelkonna taluehitusi, kombestikku, käsitööd, toidumajandust, elatusalasid ja argielu kokku enam kui 1000 lehekülje ulatuses, rikastatuna rohke pildimaterjaliga. Silmapaistvamad tööd on “Taimedega värvimine”, “Kaarepere eluolust ja kultuurist”, “Lapse sünd”, “Kadunud Kassivere küla mälestuseks ja taasärkamiseks”, “Kaarepere kool 1897-1997”, “Kool ja koolielu. Koolikillud”. 

Oma lahke vastutulekuga on Helma Kaeval abistanud muuseumitöötajaid lugematuid kordi nii kohapeal materjali kogumisel kui ka igapäevastes küsimustes. Hinnatav on tema panus muuseumi esemekogu täiendamisel. Üheks viimaseks saagiks muuseumile on omapärane fileetehnikas kardin, mille on valmistanud endine kirikuõpetaja Jaan Muru (1900-1987) aastatel 1946-47, kui ta varjas end Tartus Laial tänaval pööningul, et repressioonidest pääseda. Kardinat oli ta hakanud valmistama seepärast, et hoida mõttetegevust korras. Materjalina kasutas ta kalavõrku, millesse põimis ruutude täidiseks aurutatud lambitahti.”

RIINA MÄGI