Paar nädalat tagasi sai endale soetatud viiekümnekuubikuline chopperi laadne sõiduk, millega mul oli kindel plaan treffi külastada. Hea meelega oleks ehk võimsamat aparaati soovinud, kuid lubade ja finantsvahendite puudumise tõttu tuli selline plaan peast visata. Esimene kadalipp tuli läbida paar päeva enne trefi algust, kui töölt tulles avastasin, et minu väikese tuliratsu ümber on siginenud mopeedist 20-25 korda võimsamad Soome registrimärkidega sõiduriistad ning kõhukad põhjanaabrid. Saades esimesest ehmatusest üle, surusin kiivri julgelt pähe ning võtsin vastu esimese komplimendi ühelt Soome tsiklisõbralt, kes, parema käe pöialt tõstes lausus: ?Hyvä moppi!?
Seejärel palusin jumalat, et hõredaks aetud mini-chopperi mootor esimesel korral ka käivituks, vastasel juhul ei oleks isegi kiiver minu piinlikkust varjata suutnud. Seekord läks õnneks ja aparaat käivitamisel ei streikinud. Koduteel tuli lisaks sõitmisele tegelda vastutulevatele mootorratturitele lehvitamisega. Iseenesest päris huvitav kogemus, kui igal vastutuleval kaherattalisel sõitja, lahkelt tervituseks käe tõstab.
Pisikesed probleemid
Trefihommikul oli tunne, nagu läheksin esimesse klassi: hinges oli mingisugune väga kummaline ärevus. Kuid nagu tavaliselt, tuli mul vastu astuda erinevatele raskustele. Selgus, et minu ?alamõõduline? sõiduvahend keeldub käima minemast. Vendade abiga suutsime mopeedi kondiauruga tööle lükata. Hoovist välja sõites tegin siiski väikese valearvestuse ja enne, kui üldse aru sain, mis toimub, olin porilombis, mini-chopper küljeli minu peal.
Õnneks oli hoog väike ja suuremat viga ma ei saanud, vasakule küünarnukile jäi mälestuseks vaid kerge kriimustus. Vanad motosõitjad tavatsevad öelda, et kõigepealt osta sõiduvarustus ja kui raha üle jääb, siis ka tsikkel. Minul oli korralikust varustusest olemas ainult kiiver. Selline suhtumine maksiski mulle sõites kätte. Nimelt hakkas teel Jõgevale äkki rahet sadama, mis üsna valus oli. Lisaks sellele muutus asfalt ebameeldivalt libedaks ja sõiduriista valitsemine oli üpris keeruline. Samal ajal sõitis vastu tosinkond tsiklimeest, keda ilmtingimata oli vaja käeviipega tervitada. Siiski läks kõik õnneks ning jõudsin elusalt ja tervelt Jõgevale.
Alaväärsuskompleks ning uhkustunne
Pärast pooletunnist ootamist hakkas viaduktil paistma mootorratasterivi. Otsustasin alguses ainult pealt vaadata ja hiljem kaasa sõitma minna. Nähes motorivis ka mõnda teist väiksema võimsusega sõidukit, sain julgust juurde, et nendega kaasa sõita. Kuna trefil osalenud mootorrataste võimsused on siiski nii suured, et nende mürina sees oli raske isegi oma mõtteid kuulda, siis oli keeruline ka minu kaherattalise käivitamine: ma ei kuulnud, kas mootor töötab või mitte. Pärast mitmeminutilisi ponnistusi veendusin, et mul on õnnestunud oma liikur siiski käima saada. Alguses oli natuke häbi, sest motorong liikus vastutuult ja minu tuliratsul kippus hing kinni jääma. Võimsamad trefilised sõitsid minust mööda nagu postist. Hiljem suutis mopeed siiski nii palju end koguda, et jäin ühtlaselt punti püsima.
Vahepeal tuli muidugi hoolega tegelda teeäärsetele pealtvaatajatele lehvitamise ja signaalitamisega. Minu kõrval sõitnud punase Kawasaki juht ei teinud must väljagi, pidades mind arvatavasti mõttetuks putukaks ja üksiküritajaks. Siiski tundus, et rahvas minusse kui ?alamõõdulisse? väga halvustavalt ei suhtunud.
Olin aru saanud nii, et motorong läbib Jõgeva linna ja siis liigub igaüks omas suunas edasi. Pärast pooletunnist sõitu jõudis paraad Jõgeva kesklinna ja minu üllatuseks hakkasid kõik oma tsikleid tänavaservadesse parkima. Selline olukord mulle väga ei meeldinud, kuna mul tekkis kerge alaväärsuskompleks: piinlik oli parkida oma sõiduriista kuni 6 korda kiiremate ja 20 korda võimsamate aparaatide vahele. Vältimaks avalikku häbi linnakodanike ja kaasparaadnike ees, hiilisin vaikselt, mootorit käivitamata (kartes, et see ei pruugi esimesel paaril korral õnnestuda) kõrvaltänavasse, kus masin kolmanda katse järel ka käivitus, ning lahkusin motopeolt. Siiski tuli koduteel veel paarikümnele teeservas seisjale lehvitada ja signaalitada.
Kokkuvõttes eksperiment õnnestus, kuna ?alamõõdulisena? mind paraadil otseselt maha ei kantud ja rivist välja ei surutud. Samuti suhtusid pealtvaatajad minusse kui igasse teisesse paraadil osalejasse.
EILI KOITLA
