Mõisaaegses hoones ja selle ümber kulgeb aeg hoopis teises rütmis. Teise korruse suures toas helendav arvutiekraan tundub olevat justkui teisest maailmast. Pille Palm, kelle pealinnaelu seisnes just eriti tihedas suhtlemises, kinnitab, et praegune elurütm sobib talle ülimalt hästi. Ta on olnud omaaegses Eesti Filharmoonias toimetaja ametis, kust Eri Klas ja Aarne Mikk ta rahvusooperisse Estonia muusika- ja kirjandusala juhatajaks kutsusid, ning kokku kümmekond aastat teinud ka ajakirjanikutööd. Praegu on Pille Palm pühendunud kõige enam suguvõsauuringutele.
Põnevust enda eluski küllalt
Ühel selle kevade tulikuumal päeval leiamegi Pille arvuti tagant midagi pingsalt uurimas. Õues on stardivalmis murutraktor ning hiigelsuur maalahmakas maja ümber ootab niitmist. ?Kui te minust persoonilugu tahate teha, siis pole mul siin midagi erilist ja tähelepanu mind ka ei huvita,? tõrjub perenaine. Mõisa ajaloost ja suguvõsade uurimisest soostub ta siiski rääkima.
Tegelikult osutub Pille Palm tõeliselt säravaks ja vaimukaks vestluskaaslaseks ning meie jutt kandub märkamatult ka nii Estonia lavatagustesse ja köögipoolele kui ka Pille enda perekonna elusaatusele.
Siinne kodumaja ja ümbruskond on mälestusi ning lähedaste jalajälgi täis. Ehkki Pille ise on varajases lapsepõlves üles kasvanud Torma postijaama majas, tuli pere pärast Pala vanaema surma 1946. aastal praegusesse elukohta. Vanaema oli olnud omal ajal Pala mõisniku von Stryki lastehoidja, vanaisa aga mõisa puusepp. Niimoodi siia kunagi kodu saadigi. Nüüd, hoopis hiljem, kui Pille juba ringiga aastakümnete järel Tallinnast kodumajas tagasi oli, tuli Saksamaalt üks vanaema kasvandikest oma järeltulijatele näitama, kust ta pärit on. Teed Pala mõisa juhtuti küsima just siit õuest Pille käest. Sestsaati ollaksegi kirjavahetuses ja tihedates sidemetes.
Sellest kodust arreteeriti 20. mail 1952. aastal, just ema sünnipäeval, Pille isa ja mõisteti sõjatribunali alla. Sama aasta detsembris tuldi järele ka riigireeturiks tunnistatu perele, et neid Siberisse saata. Üheksa-aastase Pille, temast aasta vanema Helle ja nelja-aastase väikeõe Ülle teekond koos emaga algas Alatskivi lossist. Üks küüditajatest, kes kaarti ei tundnud, pani näpu kaardil lihtsalt suvalisse kohta, mis tundus küllalt kauge olevat, ja ütles, et vaat, sinna teid saadetaksegi. Nii sattus ema koos kolme alaealise lapsega Siberi asemel nende õnneks hoopis Kasahstani lõunapiirkonda, kus ema võitööstusesse töökoha sai. Pille jõudis seal ka oma esimese koolitunnistuse saada, millel üks ?viis? ja ülejäänud ?kahed?. Ainus ?viis? oli laulmise eest. ?Pidasin viisi ja laulsin kõvasti eesti keeles, ka riigivastaseid laule,? meenutab ta.
Stalini surma järel saadi aga varsti koju. Nende Tartu jaama saabumine kujunes tollal lausa sensatsiooniks. Perroonil tervitas neid lauluga üles rivistunud tollane Tartu naiskoor Ilo. ?Rahvas arvas, et võetakse vastu mingeid kõrgeid külalisi, aga tulime kõigest meie, kolm tattnokka ja ema. Tegelikult oli asi selles, et ema kaks õde laulsid selles kooris,? räägib Pille.
Estonias leigelt töötada ei saa
Kui väike Pille hiljem mudilaskooriga Tallinna laulupeole läks, tundis ta juba siis, et see on koht, kus ta kunagi elada tahaks. Aastaid hiljem asuski ta konservatooriumis koorijuhiks õppima. Elu tahtis aga nii, et koorijuhina ei ole ta elus päevagi töötanud. ?Kaotasin õppimise ajal hääle ja mis koorijuht see ilma hääleta ikka on,? räägib ta. Edasi hakkas ta õppima hoopis muusikateooriat.
Estonia teatri muusika- ja kirjandusala juhatajana asus Pille tööle 1984. aastal ning seal möödus ligemale kümme aastat elust. ?Estonias saab töötada ainult nii, et kas annad endast teatrile viissada protsenti või üldsegi mitte. See teater võtab sinust kõik, leigelt seal midagi teha ei saa,? võib ta tagantjärele tunnistada. ?Olla kirjandusala juhataja tavalises teatris või ooperiteatris, see on nagu öö ja päev. No ütleme nii, et iga ooper on omaette ooper, oma saamisloo, ajaloo ja kultuuritaustaga. Ja ühtegi piiksu ei tehta ilma, kui kõik pole kirjandusala juhataja käest läbi käinud. Minu rida oli noodid, pidin hankima partituurid, kogu kirjandusmajandus, tõlked, partiid, trükised…,? loetleb Pille töid, milles seisnesid tema Estonia-päevad.
Teatri köögipoolel said enda jaoks teise tähenduse mõnedki asjad. Ameti tõttu sai asja sees oldud ju ülepeakaela, loendamatuid kordi kõiki etendusi nähtud-kuuldud. ?Teatritöö on füüsiliselt väga kurnav. Öeldakse, et tenoril võrdub üks ooper ühe tonni raskuse tõstmisega meetri kõrgusele. Ja missugune orjatöö on tegelikult ballett…,? leiab Pille seda kõike aastate jooksul lähedalt pealtnäinuna. Selleks aga, et klassikalise balleti ilust täielikult aru saada, ütles ta enda jaoks kulunud kolm aastat. ?Ja kõige suurema elamuse olengi just saanud balletist,? tunnistab ta samas.
Hendrik Krummi meeldis aga Pillele kuulata eriti. ?Kui ma parasjagu tööd tegin ja lavalt Hendriku häält kostis, siis hakkasid jalad nagu iseenesest sinnapoole liikuma,? räägib ta.
Kunstirahvas olevat tema sõnul lava taga nagu kõik inimesed, loomulikud ja vabad ning nalja saab ka parasjagu. Eriti mõnusa ja muhedana tuletab ta meelde Voldemar Kuslapit. Mati Palmiga tuli jutuks nime asi, et kas mitte sugulased ei olda. ?Ega ei ole küll, nagu ma oma isapoolset suguvõsa uurides teada olen saanud. Ütlesin Matile ikka, et mina olen nõus sinu sugulane olema ka ilma sugupuuta, sa ju nii tuntud laulja,? naerab Pille.
Pikaks ajaks sai palju nalja ka Pille enda kulul. Tema ülesandeks oli muu seas ka info andmine meediasse. ?Barbara von Tiesenhauseni? esietenduse eel oli ta Aktuaalsele Kaamerale sellest samuti teada andnud, lisades ka, et peaosas on nooruke Pille Lill. Et aga toimetuserahvas oli pidevalt suhelnud Pille Palmiga, oli see nimi ilmselt rohkem suupärane ja nii lipsaski sisse viga ning Lillest sai Palm. Enne, kui toimetuserahvas sai vabanduse palumisele mõtlema hakata, jõudis Pille neile vormistada ilusa suure tänukirja selle eest, et ta solistiks ülendati ja veel poole nooremaks muudeti. Seina peal oli tänukiri seisnud veel üksjagu aega hiljemgi. Nii kaua aga, kui etendust mängiti ja Pille kusagilt välja ilmus, läks kohe lõbusaks. Küll keelitati tal mitte kohe lavale kummardama minna, sest etendus pole veel lõppenud, küll naerdi, et mine pealegi, võime su viimase vaatuse asemel juba teises vaatuses maha lasta, teksti sa nagunii ei oska jne.
Rõõmus, kui midagi leiab
?Alustasin oma ema- ja isapoolsetest suguvõsadest,? räägib Pille tegevusest, mis tema praegust elu suuresti täidab. Saatuse tahtel on ta uuringud viinud nii Heino Ellerini, Michelsonide suguvõsa kaudu Friedebert Tuglaseni jne. Viimasel ajal on Halliku Hariduse Seltsi palvel uurinud põhjalikumalt ka Anna Haavat, kus tal mõndagi seni selgusetut on õnnestunud päevavalgele tuua. Valdavalt seisnevat suguvõsade uurimine otsimises ja kuivades tabelihunnikutes. ?Kui aga jõuad kuhugi välja, mingisse olulisse sõlmpunkti või leiad pika otsimise järel kätte mõne inimese andmed, on see nagu kingitus,? tunnistab Pille ning ütleb, et neid emotsioone ei ole siis võimalik millegagi võrrelda. Niisama ei saa kirjeldada ega võrrelda millegagi tõelise kodu hõngu selles vanas mõisaaegses õllevabriku majas.
VAIKE KÄOSAAR
