Üheksa aastat tagasi, kui pere vanim laps Lea oli kooliealiseks saanud, otsustas perekond Maisväli oma senisest kodust Pikknurme metsade keskelt ära kolida kusagile mujale, kus koolid lähemal oleksid. Elukohavahetuseks oli veel teinegi oluline põhjus ? metsavahist pereisal Aivaril tuli leida teine amet, sest riik sestpeale enam metsavahte ei vajanud. Nii pärast mõningat otsimist Mõhkülla majakoht leitigi. Majakoht sõna otseses mõttes, sest maja ennast seal õieti polnudki.
Enam ei riskiks
?Kui uuesti niimoodi alustada tuleks, kes teab, kas enam riskikski. Vähemasti mõtleks enne küll pikalt,? arutleb pereisa Aivar. Abikaasa Janne leiab, et ilmselt andis niimoodi alustamiseks julgust just noorus ja uljus. ?Selles vanuses kui meie praegu, hakkavad paljud alles pere loomise peale mõtlema. Meil on lapsed juba suured ja oma kodu olemas,? ütleb Janne. Kui Jannelt seepeale küsida, kas ta võiks oma kogemuste najal soovitada teistelgi võimalikult noorelt abielluda, jääb ta tõsiselt mõttesse ja vastab pärast pisikest pausi, et lausa soovitada ei julge, sest alati ei pruugi kõik hästi minna.
Igatahes Maisväljade peres tundub olevat igas mõttes õhku ja ruumi kõikidel pereliikmetel ning osatakse üksteist hoida. Kõige enam näib olevat vedanud pesamunal, nelja-aastasel Anderol, keda hoiavad kõik ? nii ema, isa, 16-aastane õde Lea ja temast aasta noorem Linda kui ka 11-aastane vend Andre. Vennastel olevat vanemate arvates omavahel eriliselt hea klapp. ?Nad on nagu sukk ja saabas, ehkki vanusevahe on päris suur,? räägivad ema ja isa.
Kui suuremad lapsed mäletavad veel oma endist kodu metsavahimajas, siis Andero on sündinud juba Mõhkülas ja tema jaoks pole olnud ka mingeid muid vahepealseid aegu.
Oma kodu ei saa kunagi päris valmis
Janne ja Aivar meenutavad, kuidas esimesel talvel pärast Mõhküla kodu soetamist elati hoopiski linnas ? ühes korteris kokku üheksakesi. Kevadel, kui kool läbi sai, saadeti lapsed Virtsu, Janne emapoolse suguvõsa põliskodusse. Ema Janne ja isa Aivar aga sättisid tulevase kodu õuele telgi ja alustasid esimesi hädapäraseid töid. Pooleteise kuu pärast võidi telgist juba katuse alla kolida ja ööbimiseks madrats põrandale panna.
?Kui seda kohta vaatamas käisime, oli nõgeseid ja ohakaid nii palju, et kõndisime, käed kuklal. Maja katus jooksis läbi ja tuli ikka päris nullist alustada,? räägib Aivar. ?Aga me tundsime, et oleme koju jõudnud. Koht meeldis, eriti need põlispuud, ümberringi palju avarust ja linn lähedal,? loetleb Janne põhjusi, mis otsuse just sellesse paika oma kodu asutada kindlaks muutsid.
?Õnneks on saada väga häid ehitamisalaseid raamatuid,? tunnistab Aivar, kes enne Mõhkülasse tulemist ehitusega kokku puutunud ei olnud. Praeguseks on algsele hoonele vähemalt sama suur osa juurde ehitatud ja ülejäänu oma tahtmise järgi ümber tehtud. Uues osas on pereisa jõudnud valmis ehitada ilusad saunaruumid ja ühe hästi suure toa. Kui sõbrad ja sugulased imestavad, miks ta oma majja suure saali tegi, vastab Aivar: ?Ehitasin juba kohe saali, kus tulevikus saaks kogu pere koos olla ja ühes lauas süüa, kui tulevad miniad, väimehed ja sünnivad lapsed. Et siis ei peaks hakkama käima köögi laua ääres kolmes vahetuses söömas?.
Kui majas sees on Aivar jõudnud suuremate ehitustöödega enam-vähem ühele poole, siis väljas ja ümbruses on neid veel loendamatult ees ootamas. Puukuuri tegemise kavatseb ta käsile võtta kõigepealt. ?Oma kodu on nagu Tallinna linn, päris valmis ei saa see ilmaski,? ütleb ta.
Tants, laul ja kunst
Metsameistri ametis oleval Aivaril on puhkus just alanud ja nagu ta kinnitab, on see kõik maja sisse ära planeeritud. ?Eestlasele pidi kombeks olema, et anna talle kolm vaba päeva puhkuseks ja ta tapab ennast tööga ära,? naerab Aivar. Tegelikult jõutakse Maisvälja peres peale kodu rajamise ka kõike muudki. ?Lihtsalt võtame selle aja, et läheme kõik koos mõneks päevaks ära. Pärast edenevad kodused tööd ka paremini. Peab endale aru andma, et sellist aega ei tulegi, et võid endale öelda, nüüd enam midagi rohkem teha ei ole ja võib alustada puhkamisega,? teab pereisa.
Janne ja Aivar löövad kaasa ka isetegevuses. Janne käib Põltsamaa Noorte Naiste Kooris laulmas, Aivar aga tantsib kultuurikeskuse rahvatantsurühmas Virmalised. Sageli tuleb mõlemal ühel ja samal ürituselgi üles astuda. Pereisa tantsuharrastuse tõttu käidi lastega koos ka viimati Tallinnas tantsupeo esimest etendust vaatamas. Et keskmised lapsed olid peol koorilauljatena, oligi üks tee ja mitu asja ? ka lapsed said hiljem ilusasti koju sõidutatud. ?Tantsuproove võiks ka kaks korda nädalas olla, hoiab vormis. Ja selle pooleteise tunni tantsimise juures ei mõtle millelegi muule, keskendud vaid tantsule. Mis sellest, et hiljem avastad näiteks sada kümme vastamata kõnet,? räägib Aivar ning on kindel, et niisugune vaheldus kulub ära, aitab elu värvikamaks ja vaheldusrikkamaks muuta.
Peretütred on aga hoopiski kunstikallakuga, mõlemad käivad Põltsamaa kunstikoolis. Tänavu kevadel põhikooli lõpetanud Lea lõpetas kunstikooli aasta tagasi. Aga et selles koolis olevat nii tore õhkkond ja hea punt, tegelevad mõlemad tüdrukud kooli juures kunstiga edasi nii kooli ajal kui ka suvistes kunstilaagrites. Vend Andre harrastab rohkem sporti. Janne ja Aivar peavad oluliseks, et lastel oleksid peale koolitunde kindlad asjad, millega tegelda. ?Siis on kindel, et nad niisama ringi ei longi. Laps peab väikesest peale harjuma, et tal on mingi ülesanne, mille peab lõpuni täitma,? on ema Janne kindel.
?Tülikad? inimesed
Janne on aga võtnud endale sageli ülesandeid ise, mis kaugeltki kõik pole kergete killast olnud. Nagu Põltsamaa valla suurte perede ühenduse MTÜ Neli ja Enam asutamine ning juhtimine. Juulikuus seisab taas ees traditsiooniline ühislaager Vaibla ääres.
?Me kipume üldse olema rohkem tülikad inimesed ja tahame vahel omal moel maailma parandada. Ei taha kuidagi kohusetundlikult nurgas istuda. No natuke peab inimesel ikka julgust olema suud lahti teha,? on särtsaka loomuga Janne kindel. Tema on seisnud, kui vaja, oma ühenduse eest, otsinud ühendust siinkandis ringreisil olnud ministritega. ?Riigi perepoliitika on väga lühinägelik, tegelikult lastele pole üldse mõeldud. Ainult vahel enne valimisi võistlevad mõned poliitikud, kes käib paremad mõtted välja, siis on kolm aastat jälle vaikust. Tahaks kohe öelda, et mis te lörtsite ilusad asjad ära,? räägib Janne.
Praegune arutelu alkoholimüügi piirangute üle paneb Janne ja Aivari naerma. ?Paarkümmend aastat tagasi löödi poeuksed kell kuus õhtul kinni ja probleemi ei olnud, nüüd käib vaidlus, kas müüa alkoholi tund-paar vähem või kauem, justkui see midagi päästaks,? räägib Aivar. ?Jääb mulje, et muretsetakse, nagu hakkaksid eestlased kohe janusse surema. See, mis praegu käib, pole tarbijate probleem,? leiab Janne. Tema on näinud probleemi hoopis muus. Näiteks selles, et noortekeskusi on vähe ja kui neid avataksegi, siis reklaamitakse seda välja kui ilmaimet. ?Aga see peaks ju olema loomulik nähtus,? on ta kindel.
Tänavust aastat nimetavad Maisväljad ise enda jaoks naljatamisi sehkendamise aastaks, sest tuli käia endilegi üllatuseks mitmel esindusüritusel ? vabariigi aastapäeval Estonia talveaias ja emadepäeval presidendi vastuvõtul.
Aasta Pere 2007 aunimetus tõi muu seas kaasa ka võimaluse veeta nädalalõpp kogu perega Vidrike puhkekeskuses, mis veel ees seisab. ?Selle üle on küll ütlemata hea meel. Millal me ise nii palju raha oleksime kokku saanud, et niisugusesse kohta minna,? rõõmustab Janne.
VAIKE KÄOSAAR
