Pilt edasipüüdlikust väikelinnast

Möödunud reedel kogunesid linnapea Viktor Svjatõševi kutsel Betti Alveri muuseumi taas Jõgeva linna auväärsed kodanikud, need, kes elasid siin juba 1938. aastal, kui Jõgeva linnaõigused sai.

Linnapea on väärikate linlaste meelespidamise oma südameasjaks võtnud. Tegemist on traditsiooniga, mis sai alguse sellest, et kutsuti kokku linnakodanikud, kes elasid Jõgeval juba 1938. aastal. See nn 1938. aasta klubi on tegelikult registreerimata ühendus, mis käibki tavaliselt koos linnapea kutsel ja korraldusel ja enamasti just muuseumis. Nii, nagu Jõgeva on kaotanud suure osa oma kunagistest kaunitest puumajadest, on ta kaotanud ka põliselanikke — nii ajaloole kui saatusele. Seda enam on aga kuldaväärt need, kes veel alles, seda enam tuleb hoida neid, kes mäletavad. Mäletavad ajaloolist Jõgevat, mälestuste Jõgevat.

Taastab Jõgeva mälu

Kuigi klubil pole noorliikmeid ja sinna ei saa astuda need, kelle sünniaasta on hilisem kui   1938, on  Viktor Svjatõševil selle klubiga ja ajaloolise Jõgevaga tugev side. Põhjus, miks linnapea Jõgeva mälu taastada tahab, on olustikupoliitikast kõrgem. Just tema ammune idee oli ka mälestusteraamat Jõgevast, mille esimene osa nüüd ilmunud on ja teistki  kavandatakse. 

Mälestusteraamatu koostaja Toomas Muru meenutas, et mälestuste kogumise idee käidi välja kohe, kui 1938. aasta klubi rahvas Betti Alveri muuseumi kogunes. Svjatõšev on Muru tööga väga rahul, lõpuks on ta leidnud liitlase, kellega tajutakse minevikku ühtemoodi. 

Mälestusteraamatu eessõnas on Muru öelnud, et Jõgeva on mälestustes nagu vanaaja fotoalbum, omamoodi kaleidoskoop, mis mälukildudest koosneb ja pööramisel erinevaid mustreid loob. See on jutustus töökast ja edasipüüdlikust väikelinnast, kus karskus ja kokkuhoidlik eluviis olid tavaks.

1940. aasta riigipööre tõi endaga kaasa jõhkra vägivalla, tegelikkus muutus absurdseks, irvitavaks grimassiks: tapeti, vangistati, küüditati, natsionaliseeriti ja tehti kolhoose. Nõukogude võim tahtis hirmutamisega hävitada isegi mälestuse sellest, mis varem oli. Ajalugu on aga tõestanud, et see ei õnnestunud. Mälestus vabadusest ja endistest aegadest võimaldas taastada Eesti Vabariigi.

Kolm võimalust (aja)lugu jutustada

“Ajalugu on mitmepalgeline asi, aga suuremas jaos on ta ikka mingi jutustus. Kui seda jutustavad ajaloolased, siis nemad kasutavad spetsiifilist terminoloogiat, üldistavad ja analüüsivad. See on teaduslik lähenemine, kus saab tugineda vaid faktidele, mis peavad olema dokumenteeritud ja tõestatavad. Ajaloolaste hulgas vaieldakse palju iga väite üle ja lõpuks on selliseid tekste mõnikord päris raske lugeda, sest tihti ei taheta asju välja öelda või ei saa neid välja öelda. On päris palju asju, mis polegi tõestatavad,” rääkis Toomas Muru kokkutulnutele.

Muuseumijuht meenutas omaenda kooliaega okupeeritud Jõgeval, mil ajaloolisi fakte mitte ainult moonutati, vaid need keerati lausa pea peale.

“Meile sisendati, et Nõukogude Liidus on tore elu ja aina paremaks läheb,” meenutas Muru.

Kolmas võimalus sama lugu jutustada ongi nüüd Jõgeval kaante vahele jõudnud. See on inimeste vahetu isiklik kogemus sellest, mida nad tundsid ja läbi elasid.

Tekstid, mis kaante vahele jõudsid, on erinevad, Toomas Muru kinnitusel olid need algselt veel erinevamadki, ent suure töö tegi ära muuseumi teadur Heli Järv, kes suulised lindistused kirja pani ja. “Mina toimetasin, muutsin sõnastust ja lauseid, jätsin midagi ka välja. Nii läks natukene autentsust või isikupära kaduma, kuid nii sai tekst loetavamaks,” selgitas Muru.

Kohustus rääkida oma rahva seisukohalt

“Raamat pole ka mingi vihikuke pehmete kaantega, ta on väärikas, me räägime oma linna ajaloost väärikas vormis. Raamat näeb ilus välja, siin pole oluline mitte ainult tekst, vaid ka pildid, nende pildid, kes räägivad, pildid linnast, millest nad räägivad,” jätkas muuseumijuht.

Muru tutvustas klubiliikmetele ka plaani rajada Jõgevale küüditamise teemaline muuseum.

“Jõgeva oli koht, kust inimesed rongidele pandi ja Siberisse saadeti. Nõukogude süsteem ei sobinud meile siis ja võõras ideoloogia pole oma impeeriumimõtet kaotanud ka nüüd. Ometi on meil kohustus rääkida ajaloost oma rahva seisukohalt,” tõdes Muru.

Nagu meenutab mälestusteraamatus Väino Luht, rõõmustasid Jõgeva inimesed 1941. aastal sakslaste saabumise üle. Rahvas tuli tänavatele, pääseti hirmust venelase ees. Saksa sõdurid aitasid kustutada bolshevike poolt süüdatud maju, kuigi enamasti ei suudetud neid enam päästa. 

Esimesest küüditamisest oli siis möödunud vaid paar kuud, teiseni jäänud alla kaheksa aasta. Mõlemal korral oli Jõgeva see koht, kuhu inimesi kokku veeti ja rongidele laaditi.

Linnapea Svjatõševi kinnitusel on küüditamise mälestuse jäädvustamine Jõgeva linnas nüüd enam kui kindel.

 “Oleme astunud reaalseid samme, käinud ära Tallinnas ja meil on soov minna lähiajal ka Riiga — vaatama, kuidas seal on küüditamise mälestus jäädvustatud,” rääkis ta.

Jõgeva edasipüüdlik ka edaspidi

Linnapea on päri, et ainuüksi nutulauluga kaugele ei jõua ja noori kodulinna patriootideks ei kasvata. Kas Jõgeva on edasipüüdlik väikelinn vaid mälestuspildil? Ei, samad soovid, mis 70 aastat tagasi, on linnal ka täna.

Teises maailmasõjas maha põletatud linnasüda on saamas pargiks. Jõgeva oskab hinnata oma erilisi kodanikke. Betti Alveri pargi kõrvale tuleb Alo Mattiiseni park. “Vabadusvõitlus on meile oluline, tulevikku vaadates on seda veelgi olulisem mäletada kui kannatusi,” kinnitas Svjatõšev.

Pargi kujundamine on seisnud aga aastaid tulevase justiitshoone detailplaneeringu ja kinnistusotsuse taga. Nüüd on aga teada, kui palju maad justiitshoone alla läheb, samuti on vahepeal tellitud korralik dendroloogiline uuring, mis paljude pärnade tervisliku seisundi üsna kriitiliseks tunnistab.

“Pärnad pole ju eriti pikaealised ja haigeid puid pole mõtet hoida, kui nende asemele on võimalik ehitada korralik hoone,” nentis Svjatõsev, kinnitades, et linnarahval pole vaja muretseda: tervetele puudele ei tehta liiga.  

“Pargist rääkides on aga tekkinud niisugune mõte, et äkki tuleb sellest hoopis kahe sõbra park. Alo ja Jüri olid sõbrad ja võib-olla on nii, et kui poleks olnud ühte, poleks olnud ka teist. Jüri Leesment tegi Jõgeva juubeliaastaks linnalaulu, teda ei kavatse me mingil juhul ära unustada,” kinnitas Svjatõšev.

JAANIKA KRESSA