On ütlemata tore, et Eestis on levinud kaunis komme valida välja kaunimad kodud. Mitte majad või korterid, mitte numbritoad või voodikohad, vaid just nimelt kodud. Kodu ei alga korteriuksest, kodu on territoorium ja samas ka vaimne mõiste.
Kuigi eestlased tahavad ennast pidada äärmiselt erilisteks, on see vana tõde, et kodu on kindlus, levinud väga paljudes keeltes ja loomulikult osatakse kodu väärtust hinnata igal pool maailmas. Samuti kasutatakse üle maailma väljendit tunne ennast nagu kodus. Isegi rahvalik lauluke “Ma tahaksin kodus olla/ kui õunapuud õitsevad?, pole mingi eriline eesti laul, vaid sedagi laulukest tunneb ja laulab vähemalt pool Euroopat.
Eesti kodud on vabaduseaastate jooksul taas õitsele puhkenud. Meil pole enam piiranguid, palju kellelgi võib olla maad või mida ta oma koduga tohib teha või pihta hakata. Rääkimata sellest, et kaitsvate koduseinte vahel võib iga Eesti kodanik tunda end täiesti turvalisena, olla iseenda peremees ja uskuda, mida tahab. Seda kõike tagab meile meie põhiseadus.
Jõgevamaale on loomulikult suur au, et autasustamistseremoonia, millel president Toomas Hendrik Ilves tunnustab Eesti kaunimate kodude omanikke, korraldatakse tänavu Jõgevamaal Kasepääl.
Vooremaa ühineb Jüri Morozovi öelduga, et väga oluline on inimestes oma kodukanti hooliva suhtumise kujundamine. See viimane on oluline laiemaski plaanis, sest kodu ka ei lõpe hooviväravaga, vaid sealt edasi on meie koduks ju terve meie väike kodumaa.
Tervitame omalt poolt kõiki neid, kellel juba või edaspidi saavad olema kaunid kodud, ja loodame, et iialgi ei kordu siinmail enam niisugused ajad, mil inimesed sunniviisil oma kodud maha peaksid jätma. Kodu on ju paik, mis annab meile sügava sisemise kindlusetunde ja kasvatab juured. Kodu on see paik, kust võib küll ära käia, kuid kuhu alati on hea tagasi tulla. Näiteks siis, kui õunapuud õitsevad.
