Kolm kirglikku kalameest ? Hans Küüts, Kalju Tõnissoo ja Toomas Mäe ? jõudsid Avijõe suudmest Peipsile umbes kella üheksa ajal hommikul. See püügikoht on neile juba mitukümmend aastat tuttav ja Hans Küütsi üks paatidestki seal sadamas ootamas. Ei möödu nädalatki, kui see kolmene “sordijaama punt” koos kalavetel ei käi, paistku palav päike või paukugu pakane. Rohkem tõmbab neid Peipsi, kuid tihtipeale tehakse mõni trett ka Kuremaa järvele. Käidi laupäevalgi ja paadi põhja mõni kala ikka saadi. “Mina jäin seekord küll ilma, aga kui lähed värskesse õhku, tunned end ikka inimesena. Vähemalt sellal, kui oled järvel, on kõik argimured peast kadunud. Saagita on jäädud varemgi ja pole hullu ? ainuüksi kalaleminekuks seadmine, järvele minek ja püüdmine on suur võlu,” pajatas Toomas.
Kolmapäevane kalaõnn oli aga selline: “Ei läinudki kuigi kaugele, kaldani jäi nii 400-500 meetrit. Isegi kivine järvepõhi oli veel näha. Teised paadid püüdsid sealsamas lähedal, kuid paistis, et nemadki ei saa midagi. Hakkasin õnge enda poole tõmbama ja järsku hakkas hirmus raske, nagu oleks lant mõne kivi või kännu taha kinni jäänud. Siis tegi jonksu ära ja tundsin, et kedagi suurt on otsas. Sain ta kuidagi paadi juurde ja näen: oi, milline pirakas purikas! Tema pani aga hirmsa hooga minema, nii et kisub või õnge käes. Nii ma teda sikutasin ja väsitasin, kuni viimaks sain ta jälle paadi juurde vedada. Kogu selle aja oli Kella-Kalju ( selle nime all me elupõlist kellassepp Tõnissood tunneme ja kutsume) oma kahvaga abivalmis. Kahv on aga niivõrd väike, et selline pirakas ei taha sinna kuidagi ära mahtuda. Õnneks tuli kala pinnale ja tegi sellise pöörde, et Kalju pani osava liigutusega havile kahva alla ja kala jäi peadpidi sisse. Abilisteta poleks ma jaksanud teda mitte mingil juhul paati tõmmata,” kiitis Toomas oma kauaseid kalakaaslasi. Sellel päeval tal rohkem ei näkanud. Lantis niisama, kuni ka Hans ja Kalju endale kala said. Nende püütud kaks havi mahtusid aga kõigest kuni paarikiloste kaalukategooriasse.
Suurele kalale meeldinud landi tegi ta ise ligemale paarkümmend aastat tagasi ühest Jaapani päritolu muusikariista taldrikust, õngenööriks oli aga veel Vene ajalgi õnge otsas olnud 0,7-ne tamiil. Kõik landid, millega ta senini kala saanud, ongi ise meisterdanud. Viimasel ajal on landikarpi lisandunud ka poekaupa – kõiksugu läikivaid või kummist peibutisi. Toomas ütleb, et neid on käinud loopimas nii Pedja jõel kui Kuremaa järvel, kuid senini pole nendega veel kala näkanud ? vist ei oska või on mõni muu põhjus.
Nagu suuremad havid tavaliselt ikka, läks ka kolmeteistkümne ja poole kilone haug Mäe peres läbi hakkmasina ja kotletiks. Pirakas havipea aga kuivatatakse ja jääb trofeeks.
ARDI KIVIMETS
