Ann ja Andrus Kilk säilitavad Kodavere murrakut, nad on valmis teinud veebilehekülje ja filmi „Kodo kiil“. Vooremaa küsimustele vastas Ann Kilk.
Missugune on Teie praegune side kodukülaga?
Minu kodokülä on Sassukvere, kuigi pidevalt olen elanud seal ainult 15.eluaastani ja hiljem põhiliselt Tartus. Kuid Sassukveres elasid vanemad ja minu peregi. Kõik suved on seal möödunud ja praegugi oleme suviti seal.
Kellega ja millal murdekeelt kõnelete?
Murdekeelne oli lapsepõlv. Hiljem hakkas murre järjest lahjenema. Koolis oli vaja kirjakeelt osata ja eks murre segas selle õigekirja, nii et õpetajad olid üldiselt murdekeele vastu. Kolhoosipõllul külanaistega suheldes oli 1960. aastatel küll veel murdekeel täies jõus. Praeguseks on selleaegsed inimesed enamasti külast ära läinud, kes teise ilma, kes kuhugi kaugemale elama. Murdekeel on igapäevaelust peaaegu ära kadunud. Tänapäeval on murrak rohkem pühäpääva kiil. No lauba kõlbab ka kõnelda, aga iispä, tõõsibä, kolmabä, neljäbä ja riidi tuleb ametlikke asju ajada ja eesti keelt kasutada, aga võib-olla koguni inglise keelt. Kui lapsepõlvekaaslastega kokku saame, siis on ikka murdesõnu kuulda. Murdekeelt kasutan vahel kodus iseendaga ja pereliikmetega kõnelemiseks, meil saadakse sellest aru küll. Mõne lapsepõlveaegse tuttavaga e-maile vahetades kasutame ka Kodavere kiilt. See nagu mingi omaette kood.
Kuidas sai alguse küla mälestusteraamatu ja teiste Kodavere raamatute väljaandmine? Kelle mõte on raamatute tabavad pealkirjad? Kes on veel need inimesed, kes sealse murraku säilimisele kaasa aidanud on?
Minu jaoks kerkisid lapsepõlvemälestused üles 1999.a. suvel, kui kunagised meie küla tüdrikud tulid mulle Sassukveres külla ja avastasime üllatusega, et pensioniaeg hakkab lähenema, võiks veel kokko suada. Nii planeerisimegi 2000. a suveks küla kokkutuleku. Selleks hakkasime küla ajalugu ja kunagiste külainimeste saatust uurima, leidus ka mälestuste kirjutajaid ja nii sai raamat “Sassukvere küla”. Aga see polnud sugugi seal kandis esimene, Sääritsas oli juba toimunud külarahva kokkutulek, pandud mälestuskivi Kodavere murrakule ja ilmunud mälestuste raamat “Kodukaja”. Edasine mälestuste ja kodaverekeelsete lugude koguja on olnud Eevi Treial. Mina aitasin tema kogutud lugudest esimest kogumikku “Õlemä elon” trükki toimetada, pealkirja andis üks raamatus olev lookene. Seda kolhoosiaegset lugu võib üsna laialt tõlgendada. Selle loo on kirja pannud Helgi Suluste, tema ongi üks aktiivsemaid Kodavere kandi kultuuriloo uurijaid. Helgi on aastaid rattaga mööda kihelkonda sõitnud, kõik vanad pildid üles otsinud, pildilolijatele nimed juurde seadnud. Ta on pannud kirja kõik selle kandi pillimehed, kooli- ja kirikuõpetajad ja muud vähegi tähtsamad inimesed. Ka murdesõnu ja murdelugusid on Helgi talletanud. Vabariigi Presidendi rahvaluulepreemia ja Pala valla aukodaniku nimetus – need on tunnustused Helgi Suluste suurele koduloolisele tööle.
Külapäävi või kokkutulekuid on Ranna kandis nüüd juba mitu aastat korraldatud. Pea igas külas on sellel üritusel olnud ka mõni kodaverekeelne esinemine. Sassukveres olid Mari Vallisoo murdeluuletused, Mari ongi oma luulekoguga “Ussisõnad” kodavere murrakut ehk kõige laiemalt tutvustanud. Vanade murdelugude järgi on Mari seadnud näitemängu “Ahaju eden/Ahju ees”, seda on ette kantud mitmes kohas, ka Kodavere kihelkonna päeval Alatskivil. Sääritsas ja Raatveres on lavastatud vanu Kodavere pajatusi. Siinjuures peaks kiitma jälle Eevi Treialit, aga ka Eha Veskimetsa. Kui Eevi on kodaverekeelses külas kasvanud ja seda kiilt kogo aeg õsanud, siis kooliõpetajana Randa tulnud Eha pidi jääma kirjakeelseks oma kodaverekeelse mehe kõrval, murrakut hakkas ta õppima ja kasutama alles pensionieas, nüüdseks on ta mitmeid rahvajutte lavastanud ja ise esitanud. Näitemängudes on kaasa löönud nii vanaemad kui lapselapsed. See komme võiks edasi kesta ja väike murdeteater lastele murrakut õpata ja võõrassele murrakut tutvustada.
Kuidas valmis videofilm “Kodo kiil” ja kus seda näha saab?
Minu abikaasa Andrus Kilk on aastakümneid olnud filmiamatöör. Viimastel aastatel käib ringi videokaameraga, nii ka Ranna kandi külade kokkutulekutel. Kõik need murdes esitatud näitemängud sai üles võetud ja kuna nad meile nii meeldisid, siis tuligi mõte teha üks päris kodaverekeelne film. Kuna kaamera ees murrakus vabalt pajatajaid eriti ei leidunud, siis panime näitemängude vahele lihtsalt mälestuste lugemisi.
Mari Vallisoo luulet loevad seal korralikus kodavere keeles kaks Tartu koolitüdrukut, nad mängivad seal veel oma puhtalt kodaverekeelseid vana-vanaemasid. Seda filmijuppi võib näha ka Kodavere murraku kodolehel. Kogu film on olemas raamatukogudes nii Lümatis kui Tartus ja Tartus Lõuna-Eesti keele ja kultuuriuuringute keskuses Jututarõ. Seal käisime sügisel seda filmi ka näitamas, huvilisi oli palju.
Millal ja kuidas valmis kodulehekülg?
Inimestega vesteldes selgus, et Kodaverest ja sealsest murrakust ei teata praegu enam midagi, ometi pole see keel veel päriselt kadunud. Oleks hea, kui ka teised inimesed teaksid selle murraku olemasolust, et peale võru ja setu keele on ka teisi kirjakeelest erinevaid kõnelemise viise. Selleks, et laiemale ringile midagi tutvustada, on parim vahend vist internet.
Mõte kodavere keele kodulehest käis peast läbi juba paar aastat tagasi, aga tegemiseni jõudsin alles 2007. aasta detsembris, jõulude ja uue aasta vahel oli parajasti aega ja IT-alase haridusega tütar oli ka käepärast, et sai abi küsida. Nii sai mõned murdelood välja pandud, et oleks võimalik teksti lugeda ja samal ajal ka kuulata.
Sealne sõnastik on pidevas täiendamises, kellele mõni Kodavere murrakus sõna meelde tuleb, võib mulle saata. Kodulehele pääseb: Neti/ Haridus ja kultuur/ folkloristika/ kodavere murrak või otse http://kodavere.googlepages.com/kodaveremurrak
Millal hakkasite teadlikult Kodavere murraku säilitamise nimel samme astuma?
Ma ei tea, kas minu tegevus aitab murrakut säilitada. Seda, mis sellest murrakust saab, otsustavad järgmised põlvkonnad. Minu põlvkonnale on murrak lihtsalt meeldiv võimalus minna tagasi lapsepõlve, olen püüdnud seda lihtsalt tutvustada. Õnneks pole murded enam peidus ja nad ei kujuta mingit ohtu eesti kirjakeelele, pigem rikastavad seda.
Milline on praegu Teie igapäevatöö?</b>
Minu igapäevatöö on eesti keele murretest üsna kaugel. Olen loodusteadusliku haridusega ja aastaid Tartu Ülikoolis tudengitele õpetanud, kuidas elusa raku sees informatsioon liigub, kuidas molekulid seal omavahel “kõnelevad” ja kuidas normaalne rakk vähirakuks muutub, kui raku infoväljas kaob tasakaal, kui mõned “keeled” kaovad ja teised võimenduvad.3
VAIKE KÄOSAAR
