Meist olid taaskord saanud patsidega tüdrukud ja traksipükstega poisid. Lisaks tuttidele, õhupallidele ja lõbutundele meis endis oli see päev ka mõtlik. Meenutasime, kuidas kõik kaksteist aastat tagasi alguse oli saanud ja arutasime, mida keegi kooliaastatest oma südames kaasa võtab.
Miks on kahju, et kool läbi saab? Mida ilusat on sulle koolist meelde jäänud?
Meelike: Raske on jätta maha tuttavaks saanud koolimaja, klassikaaslasi ja õpetajaid. Koolist on meelde jäänud kõige rohkem meie 12a klassi ühtsus ja tegutsemisvaim. Just tänu kordaläinud üritustele (nt õpetajate päev, “rebaste? löömine, naistepäeva lillekimbud, Saaremaa, jõuluõhtu peolaud oma klassis, konverentsid jne) ei ole kool olnud mitte igav rutiinne tuupimispaik, vaid koht, kus näeb ja kuuleb muudki peale numbrite ja valemite. Siin õpitakse tundma elu ennast.
Heli: JÜG on olnud 12 aastat üheks osaks minu elus. Olen ära harjunud meie kooli tavade, õpetajate ja korraga. Oma kõige paremad sõbrad olen saanud just siit.
Janar: Kahju mul küll pole, et kool läbi saab. See on paratamatu, sest elus on etappe, mis tuleb läbida, ja kooliskäimine on üks osa sellest. Pigem valmistab see mulle rõõmu, kui kool edukalt lõpetatud saab. Koolist pole mul meeles mitte niivõrd õppimine, vaid pigem enesekehtestamise oskuse omandamine. Kool on kui väikene ühiskond, kus tuleb enesele koht leida. See näitab kohe kätte, mis sorti inimesega tegu on.
Mattias: Kool on stardilava eluks. Arvan, et mul ei ole kahju, et kool läbi saab, sest iga lõpp on millegi uue algus.
Oleme aastaid õppinud tublide pedagoogide käe all. Meie arvates on kõige värvikamad neist järgmised.
Õpetaja Helge Maripuu on meisse süstinud süvenemist, õpetanud tegelema asjadega, mis on olulised, ja jätma tagaplaanile pealiskaudsuse. Tema on oma olemuse ja tegevusega püüdnud aidata leida iseennast ja õpetanud olema originaalne.
Õpetaja Rita Sildnik suudab meid vaatamata juba pikkadele koosoldud aastatele endiselt ?okeerida, kuid seda heas mõttes. Ta võtab õpilasi nagu endasuguseid. Oskab hästi toime tulla keerukate olukordadega ja panna paika ka kõige jonnakamad.
Õpetaja Silja Võsaste on oma ala parim ja oskab teadmisi kiirelt, konkreetselt ja meeldejäävalt edasi anda. Ta jääb meelde ka oma humoorikate väljendite poolest.
Õpetaja Krista Koster on meelde jäänud oma naljakate ütlemistega, mis vahetevahel nii mõnegi elumehe vaikima on pannud. Tema meeldejäävamad laused on olnud: “Nagu pime öö kartulivao vahel.? (öeldud selle kohta, et meil oli tunniks õppimata) ja “Su kolmepoiss käib kahe karguga ringi”.
Õpetaja Neeme Katt toob keemiat õpetades tõsielulisi näiteid ning pöörab tähelepanu tervele klassile, arvestas ka nendega, kes aines maha on jäänud.
Tutipäeva ilusad ja mõtlemapanevad seigad
Aivi: Ilusaimad hetked olid minu meelest viimase koolikella aktusel need, kus needsamad esimese klassi õpilased, keda me sügisel käekõrval klassi viisime, laulsid, näitlesid ning meenutasid oma 1. septembrit. Need momendid liigutasid südant ning panid mõtlema iseenda esimesele koolipäevale, aga ka viimase klassi 1. septembrile.
Heli: Tutipäevast jäi kõige rohkem meelde aktus kooli aulas, kus meile esinesid esimese klassi õpilased. Nad rääkisid meile oma hirmudest ja äpardustest esimesel koolipäeval. Nii mõnigi lugu tundus tuttav, kuna ka minul oli sarnaseid äpardusi oma esimesel koolipäeval. Kuulates esimese klassi esinemist, tekkis tunne, et alles ma ju läksin esimesse klassi, kuid nüüd lõpetan juba kaheteistkümnendat ? 12 aastat on läinud nagu linnulennul. Tutipäev pani mõtlema, et ilus lapsepõlv on nüüd lõplikult möödas ja me kõik peame astuma uude keskkonda: meid ootavad uus kool, uued sõbrad ja uued tegemised.
Daisi: Ühine puuistutamine oli elamus, sest meie lähme küll lendu, aga meie puuke jääb kooli juurde ikka meid meenutama. Hea oli kuulda ka õppealajuhataja tunnustussõnu, et oleme jäänud oma tegutsemisega meelde. Arvan, et tuuline ja vihmane ilm meie päeva rikkuda ei suutnud, sest meie südametes säras ju päike ikkagi.
Janar: Minu arvates oli sel päeval väikeste esinemise kõrval kõik muu tühine! Puude istutamine, sõnad, mida iga aasta korratakse ja kogu muu tegevus ei tekitanud minus mingeid emotsioone, aga väikesed kasvavad ja arenevad inimesed, kes vaatasid meid suure austuse ja imetlusega, liigutasid mind sügavalt. See tuletas mulle meelde mu enda esimest klassi ja seda, kuidas kool meid kõiki muutnud on. Kaksteist aastat tagasi elasime veel oma lapsepõlve rõõmsas maailmas. Nüüd peame käituma ja elama kui täiskasvanud. Elu liigub märkamatult, tulekahju kiirusega.
Mikk: Ise 1. klassi õpilasena riides olles ja 1. klassi õpilase kõrval kõndides tuli oma 1. klassi aeg meelde. See polnud sugugi ammu, vaid nagu alles eile oleks olnud? Seega hakkasin rohkem aega väärtustama, sest aeg ei oota kedagi ja ei säästa midagi.
Mattias: Hiljuti sai sõbraga arutatud väikestele eeskujuks olemise tähtsuse üle. Arvan, et ma mõistsin seda alles tutipäeval, kuna siis sai esimese klassi õpilased käekõrvale võetud ja koos aulasse mindud.
Tänaseks on tutipäev ja viimane võimalus laps olla möödas. Lõppema hakkab ka viimane kooliaasta, mis on endaga kaasa toonud ikka rohkem rõõme kui kurbust. Ees ootavad eksamid, kus püüame anda endast parima.
MEELIKE VILLA
DAISI HANSING
TANEL KOLBERG
JÜG abituriendid
