Metslooma suukaudse marutaudivastase vaktsineerimise esimese kampaania ajal tunamullu sügisel külvati vaktsiini sisaldavat peibutussööta vaid kolmandikule Jõgevamaa aladele, kuid mullu hõlmas vaktsineerimine juba kogu maakonda. Tikutopsist veidi suuremaid vaktsiinipalakesi külvatakse lennukilt 20 tükki ruutkilomeetri kohta. Tugeva kalalõhnaga pruunikasbee?i peibutussööda sisse on peidetud kapslike vedela marutaudivastase vaktsiiniga. Metsloom ei peagi kogu pala ära sööma, vaktsineerimiseks piisab sellestki, kui palukest närides kapsel katki läheb ja veidi vaktsiini loomale suhu satub. Et saada teada, kas rebane ja kährik on juba rohtu mekkinud, sisaldab pakike testainena tetratsükliini, mis ladestub looma luudesse üsna kiiresti. Selleks, et vaktsineerimise tõhusust kontrollida, tuleb uurida tetratsükliini ladestumist loomade hammastes ja lõualuudes ning teha vereanalüüse. Et elusatelt loomadelt ei saa neid proove võtta, siis tellis veterinaar- ja toiduamet jahimeeste seltsilt kõigist maakondadest rebaste ja kährikute päid. Jõgevamaa jahimeestele tehti ülesandeks küttida oktoobrist kuni märtsi keskpaigani 104 rebast ja sama palju kährikuid. Jahiseltsi esimehed said varustust ka vereproovide võtmiseks, plaan oli saada 70 proovi.
“Meie jahimehed võtsid asja tõsiselt ja tulid antud ülesandega päris kenasti toime. Tartu laborisse saatmiseks laekus meile 95 kähriku ja 91 rebase pead ning 31 vereproovi. Kõige rohkem loomi tuli küttida Jõgeva vallas, kuhu külvati vaktsiini veidi enam kui 46 000 hektarile. Plaanis ette nähtud 18 kährikut saadi siin kätte juba oktoobri lõpuks ja 12. märtsiks olid ka 19 rebase proovid meieni jõudnud. Samuti oldi usinad rebaste ja kährikute kontroll-laskmise kohustust täitma Torma (28 looma), Palamuse (17), Saare (18) ja teisteski valdades,” ütles Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja asetäitja Arbo Kepp. Kuigi veterinaar- ja toiduamet on lastud rebase ja kähriku eest 80 krooni pearaha välja pannud, pole see kuigi suur kompensatsioon ega stiimul, et reinuvaderit või metsakoera jahtida ja nende peade võtmise, pakkimise, külmas hoidmise ja veterinaarile viimisega jännata. Paraku on need ajad, kui punarebase ja kähriku nahad olid moes ja jahimeestele ka väikeseks tuluallikaks, möödas. Jahimeheks olemine ongi läinud üha kulukamaks, õige mitmeid meile antud ülesandeid täidame vaid kohusetundest,” nentis üks jahiseltsi Ott kauaaegne liige.
Laboriuuringud näitavad, et üsna palju loomi on neile pakutud toidupakikesi maitsnud: veebruari alguseni laekunud 315 vereproovi analüüsid näitasid, et marutaudivastast vaktsiini on söönud uurimisele toodud kährikutest 54 ja rebastest 46 protsenti. Ulukite hammastelt võetud testaineproovi järgi olid peibutuspalukesed üles leidnud ja neid proovinud veelgi rohkem loomi: rebastest 80 ja kährikutest 83 protsenti.
Metsloomade suukaudset vaktsineerimist tahetakse jätkata niikaua, kuni meil marutaudijuhtumeid enam ei esine. Rebastele ja kährikutele – peamistele marutaudi looduslikele levitajatele ? on vaja jagada vaktsiinipakikesi kaks korda aastas põhiliselt selleks, et kevadel saaksid vaktsineeritud tiined emasloomad, sügisel aga nende kevadel sündinud pojad. Sel aastal pole Jõgevamaal diagnoositud marutaudi ühelgi loomal, mullu tuvastati marutaud aga 13 ja tunamullu 12 juhul.
ARDI KIVIMETS
