Kui Levalas Odeni pere Puiereisi talu õuel esimesele külapäevale kokku tuldi, olid mõnedki naabrimehed omavahel püüdnud meenutada, et millal nad õieti viimati koos istusid ja juttu ajasid ning leidsid, et ju see ikka päris ammu olla võis. Kuidas sa ikka niisama teise koju jutustama lähed, iseasi, kui kusagil juhuslikult trehvad või kui on mingi põhjus kokku tulla. Seda aga, et omakeskis on mõnus ja huvitav olla, tuli tunnistada küll. Oli igasugu põnevat tegevust ja nalja, isegi oksjon sai maha peetud. “Õhtu kadus tõesti kiiresti käest,” meenutab külaseltsi juhatuse esimees Taivo Kruusaauk tagantjärele.
Külaliikumine on palju andnud
Külapäeva korraldamine polnud kaugeltki esimene ega ole olnud ka ainus ettevõtmine. On peetud talguid, tähistatud tähtpäevi, käidud ühisel jalgrattamatkal jne. Taivo Kruusaauk ja külavanem Aarne Ivask kiidavad, et rahvas tuleb hästi kokku ning pakutakse välja väärt mõtteid ja ideid. Et esimene on valitud Kebeli külaseltsi juhiks, teine aga külavanemaks (Levala ja Vassevere), on olnud siinse rahva soov ja tahe. Mõlemad noored mehed tunnistavad, et olid umbes kolm aastat seltsi loomise mõttega ringi käinud ja omavahel arutanud, et peaks ikka asja ära tegema.
Siis ükskord võttis Taivo jalgratta ja sõitis küla läbi ning ärgitas inimesi koos käima ja seltsi koonduma hakkama. Nüüd leiab ta, et oli ilmselt õige aeg, sest rahvas oli valmis tegutsema hakkama, läks vaid tõuget vaja. Esimese ühisettevõtmisena korraldati jõulupidu. Järgmisel korral saadi kokku vastlapäeval Ivaskite Vene talu lähedal kruusakarjääris. Tuli vanemaid ja nooremaid, isegi eakamad inimesed ei peljanud kõrgelt kaldalt liugu lasta. Seejärel pandi juba jüriöö jooksuks külast kokku mitu võistkonda. Varsti kutsuti rahvast talgutele Matse mäe alla, kus omal ajal oli olnud võidutule altar ja peetud kohalikke laulupäevi. Emadepäeval andsid oma küla lapsed ilusa kontserdi, kava pani kokku ning õpetas selgeks Aarne muusikaõpetajast abikaasa Heveli. Järgnesid jaanipidu, külapäev, jalgrattaretk ja teised ühisettevõtmised.
“Külaliikumine on ikka palju juurde andnud ja aidanud oma küla, ümbruskonda ning rahvast tundma õppida ja veenduda, kui palju tegelikult elab siinsamas ääretult toredaid inimesi,” leiab Taivo Kruusaauk.
Siin me elame
Rattaretk oli Varmo Kuusiku ja Tiiu Uruaasa ettevõtmine ja sai nimeks “Siin me elame”. Ühisel sõidul veenduti, kui ilusas kohas ikka elatakse, mägede ja orgude kesksel. Argipäeviti ei oskagi seda niimoodi tähele panna. Alguses peatuti igas väravas ja aeti juttu, pärast enam ei jõutud, imetleti pigem ümbrust.
Omamoodi oli läinudsügisene hingedepäev, mil koguneti Voorele Kaitseliidu majja. Mikk Lind Jõgevalt mängis kitarri, mälestati lahkunud külaelanikke.
Siis aga tuli kellelgi mõte panna kokku kava ja minna sellega Kääpa hooldekodusse esinema. “Mis te mängite lolli,” oli Valve Oden kunagise kultuuritöötajana hoiatada püüdnud. Entusiasm oli aga suur ja hoog sees, Heveli tuli jälle appi ja nii see asi teoks tehtigi. Kokku sai tervelt kolmveerand tunni pikkune kava, kus laule, naljapalu ja muud. Esimene etteaste võeti vastu hästi ja kui juba kava kord selgeks õpitud, ei tahetud seda lausa kaotsi lasta minna ja kanti ette ka oma jõulupeol. “Rahvas plaksutas küll,” meenutavad asjaosalised tuntava heameelega.
Nooremad ja vanemad üheskoos
Senistel ettevõtmistel on toredasti osalenud koos nooremad ja vanemad. Külas tundub järelkasvu jätkuvat, sest eri vanuses lapsi on praegu seitsmekümne üheksast elanikust üheksateist, kolmekümne ringis on pensionäre, ülejäänud kolmekümne vanus mahub kuhugi sinna vahepeale.
“Hea on teada, et kui sul mingi mõte tuleb, on neid, kellele helistada ja kellega ühendust võtta, et arutada, kuidas midagi teoks teha,” rõõmustab Taivo Kruusaauk.
Viimati otsustati näiteks oma küla piires teeääred korrastada ja kohe asuti asja ka ellu viima. Nüüd on kindel plaan teha korda Matse mägi ja taastada sealne võidutule altar. Aarne isa Arvi jõudis enne manalateele minekut seda üsna täpselt kirjeldada. Uute talgutega tahetakse võsa maha võtma hakata.
Järgmisele külapäevale jõutakse ehk kutsuda ka endisi külaelanikke. Asjaosaliste sõnul tahtsid nad esimese kokkutulekuga pigem vaadata, kuidas ettevõtmine õnnestub. Seni pole oma tegemiste reklaamimist vajalikuks peetud. Seevastu kavatsetakse edaspidi rohkem kodukandi ajalukku süüvima hakata. Seltsi nimi Kebeli valiti aga just omal ajal Levala ja Vassevere piiril asunud Kebeli veski järgi, mille varemed praegugi alles.
Maigi Müürsepp, seltsi üks aktiivseid asjaajajaid, on praeguseks saanud valmis arengukava esialgse variandi. Tartu Ülikooli inglise keele filoloogi diplomiga Maigi teeb tõlketööd Tartus asuvale Luisa tõlkebüroole, on aga kodukülale truuks jäänud ega kipu siit kaugemale, vaid püüab külaliikumissegi oma osa anda.
“Tegijaid meil on ja loodame, et üheskoos saame veel paljugi korda saata. Praegu pole me suutnud ilmselt kõigi inimesteni veel jõuda ega neid kaasa haarata. Aga märgid on maas ja kui jõudu jätkub ning on inimesi, kes kaasa tulevad ja teha tahavad, saavad plaanid ka teoks,” on Kebeli külaseltsi juhatuse esimees Taivo Kruusaauk optimistlik.
VAIKE KÄOSAAR
