Kui omakeskis ka võidakse vahel kodukanti kiruda kasvõi maa põhja, siis ometi, kuuldes väljastpoolt midagi head või halba, puudutab see ometi ? ja kuidas veel. See on eestlastele ju igiomane. Hea on teada, kui kodupaigast välja lennanud noorte tiivad neid hästi kandnud on. Viimati tegid meile rõõmu kaks noort näitlejat Hele Kõre ja Tiit Sukk, kellele jagati suurt tunnustust teatritöö eest. Mõlematest on saanud Eesti ühed tuntumad ja arvestatavamad näitlejad. Tuule said nad aga tiibadesse erineval ajal Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatrist “Liblikapüüdja”.
Kõik oleneb siiski vist inimestest, kes viitsivad lastega ja noortega midagi ette võtta ning ühtlasi lasevad neil olla nad ise ? mõtlevad, loovad, tegutsemisaldis. See kõik tekib eelkõige siis, kui kellelgi jätkub tahet sind mõista, usaldada ja suhelda kui võrdne võrdsega. Lianne Saage-Vahur, kes Jõgevale aastate eest õpetajaks tuli, asutas õige varsti ka kooliteatri. Vaevalt, et ettekavatsetult tulevaste näitlejate koolitamiseks. Ometi on neid siit välja kasvanud mitmeid ja mõned on praegugi näitlejaks õppimas. Asi pole kindlasti vaid näitlejaametis kui sellises. Ju on kaasa saadud hoopis midagi olulisemat, mis on mõndagi noort inimest aastate pärast sundinud tunnistama, et kodukant polegi olnud kõige kehvem koht. Pole tähtis, kui palju ja tihti siin käiakse ja sidet peetakse, aga hea, kui on, millele tulevikus toetuda ja mis südamele sooja annab.
Hele ja Tiit, Jõgevalt tuule tiibadesse saanud noored näitlejad on suured tegijad, aga pole uhkusest upakile läinud, vaid on lihtsad ja südamlikud noored inimesed. Mida paremat veel tahta!
