Neile oli jäänud vaid õigus surra

Homme möödub 58 aastat märtsiküüditamisest

Oli koolivaheaeg ja kui õppetöö taas alagas, olid meie klassis mitmed pingid tühjaks jäänud. Kadunud oli ka meie naaberkorteris elanud proua Päiva üüriline, meiega samas koolis 8c klassis õppinud Võrumaa poiss Rein Palosaar.

Umbes kuu aega hiljem oli Rein ühel õhtul meie korteri ukse taga ja palus kiiret sisselaskmist. 16-aastane poiss, kes oma pika kasvu tõttu paar aastat vanem paistis, teatas, et tema vanemad küüditati, tema pääses ja elab nüüd koos metsavendadega. Korteri ukse kõrval olevat redelit mööda olid maja pööningule roninud kaks temaga koos tulnud metsavenda, kes ka öömaja paluvad.

Linna teises servas, kus neil varem peatuspaik oli olnud, tekkinud neile ?saba? järele. Nad olid peatanud mööduva takso ja sõitnud Supilinna, kust Ülikooli tänavale vaid mõni samm. Hiljem selgus, et need kaks meest olid vennad Speegid, kes varem elasid Tallinnas. Isa arreteeriti, vanem vend pääses, sest ei olnud juhuslikult kodus. Nüüd varjasid nad end Võrumaa metsades. Ka nende ema tuli Tallinnast ära ja töötas Luunja sovhoosis põllutöölisena. Tartusse tulid nad sellepärast, et vajasid ravimeid, esmaabitarbeid ja kummikuid. Nooremal vennal oli tuberkuloos, temale tuli iga päev penitsilliini süstida.

Meie korteriperenaine Alma oli öömaja andmisega nõus. Tema konstruktorist poeg oli muuseas arreteeritud 1941. aastal ja vabanes Siberist kolm aastat enne tähtaega selle eest, et konstrueeris koos kahe teise mehega vangilaagris mootorsae Druzba eelkäija, mille vangilaagri ülem oma nimele patenteeris. Vastutasuks said kolm eesti meest vabadusse.

Tuberkuloosihaiget noormeest käis süstimas korteriperenaise tuttav Malle Sajor, kes ülikoolis farmaatsiat õppis.

Järgmine kord nägin Reinu ühel õhtul sama aasta juuni alguses. Perenaine kuulis köögi taga olevast panipaigast kobinat, läks vaatama ja kutsus meid vennaga julgestuseks kaasa. Haarasime tuletangid ja ahjuroobi ja läksime asja uurima. Selgus, et Rein oli pool tundi tagasi lakka roninud, et kindlaks teha, ega tal ?saba? järel ei ole. Kui keegi majaelanikest lakka oma kuivanud pesu järele hakkas ronima, tuli Reinul alla meie korteri panipaika ronida.

Päeval olid metsavennad Karlova pargi kandis peatuspaigas sisse kukkunud. Kui nad koos vendade Speekidega läksid vanema abielupaari korterisse, kust varem vahel peavarju said, ootas neid ees varitsus. Vanem vend Speek, kes kõige ees läks, sai uksel kuuli, nemad kaks põgenesid. Rein jooksis linnast välja jõe äärde, kus ühines päevitajatega. Poole tunni pärast jõudis jõe äärde terve parv ?sinipunamütsikesi?. Kuna oli pühapäev, siis oli päevitajaid palju. Mõned nooremad mehed, kel dokumente kaasas ei olnud, võeti kaasa. Rein esitas tema juurde tulnud kahele venelasele 8. klassi õpilaspileti, mis neid ka rahuldas. Metsavenna tegelik ?pass? asus vinnastatult käeulatuses üleriietehunniku all.

Sissekukkumise põhjuseks pidas Rein korralikku ?pearaha?, mida vanem abielupaar metsavendade ülesandmise eest ilmselt NKVD-lt saada lootis. Peatunud meil paar päeva, asus ta ?häälega? Võrumaa poole teele. Noorem Speek pääses Tartust minema ilma vahejuhtumiteta, sest liikus pärast vahelejäämist kohe linnast välja.

Hiljem oli kuulda, et Karlova kandis oli üks perekond öösel tapetud. Küsisin Reinult, et kas see tapmine oli teie sissekukkumisega seotud? Tema vastus oli: ?See oli metsavendade kohtu otsus. Aga mis sinu arvates reetjatega oleks tulnud teha??

Raha näis metsavendadel üldiselt olevat, kuid oli ka erandeid. Ühel 1949. aasta septembrikuu varahommikul oli ukse taga jällegi Rein. Seljakotis paistis tal lõõtspill, mis hiljem osutus poolikuks võikastiks, millele oli külge löödud lauast ?klaviatuur?. Hoovis ootas veel puukuuri paigutamist uus jalgratas, millega ta oli linna sõitnud. Nii või kui ka jalgratas olid ette nähtud realiseerimiseks, kuna meestel metsas tekkisid ?ajutised rahalised raskused?. Kauba päritolus muidugi kahtlust ei olnud.

Või realiseerimisega raskusi ei olnud, arvestades korteriperenaise Alma suurt tutvusringkonda. Jalgratta müümine võttis aega, kuid rahaks sai tehtud seegi.

Korra kohtusin Reinuga veel sama aasta novembri lõpul või detsembri algul. Maa oli igatahes külmunud, kuid lund ei olnud. Aeg oli üle kesköö, kui tasa uksele koputati. Rein oli ukse taga, kuid seekord üsna armetult riides ja üle 24 tunni söömata. Asi oli nimelt selles, et kaks ööd tagasi olid nad tühjendanud üht maakauplust. Nemad koos Speegi-poisiga sõitsid ühe vankriga umbes 15 kilomeetrit kauplusest metsavahi majapidamisse. Metsavahi tütar oli nimelt Speegi kallim. Kaks kambameest koos teise kaubakoormaga suundusid mujale. Hommikul varavalgel, kui metsavennad metsavahi tagatoas truubi taga ühes voodis magasid, hüüdis võigas hääl köögist: ?Tulgõ väljõ!? Mehed haarasid padja alt revolvrid, hüppasid kummikutesse ja tormasid aluspesu väel veranda kaudu majast välja. Veranda välisukse kõrval seisis üksik väikesekasvuline ?sinipunamütsike?, kes hirmu pärast kössi tõmbus, nähes kahte pikka revolvritega meest. Ees jooksnud Speek virutas valvurile lapiti revolvriga pähe, mispeale see maha kukkus. Õues olid veel kaks erariides püssimeest, kuid need pöörasid poolalasti jooksvaid mehi nähes selja. Kuna sel hommikul oli paks udu, pääsesid metsavennad puhtalt. Esimese majapidamiseni oli üle poole kilomeetri, kust nad mingid riietusesemed said. Metsavahi pere muidugi vahistati. Paari päeva jooksul sai Rein riidesse pandud ja ta suundus Võrumaale tagasi.

Mart Laari raamatu ?Metsavennad? 1993. a. väljaandes lk 182 räägitakse Võrumaa metsavendade sattumisest 3. märtsil 1950. aastal Joosu kõrtsi juures julgeolekutöötajate varitsusele. Kuna Rein Palosaare ja noorema Speegi jutustatud juhtum kattus raamatus tooduga, järeldan, et nemad kaks olid nimetatud tulevahetuses asjaosalised.

Oli täiskuuga märtsiöö, kui kolm metsavenda, ree ees noor must ruun, püüdsid pärast Kasaritsa kaupluse tühjendamist Võrumaa julgeolekutöötajaid lõplikult maha raputada. Varitsus oli Joosu kõrtsi varjus, millest nemad umbes 30 meetri kauguselt mööda sõitsid. Hõike peale ?Käed üles!?, jõudsid metsavennad murdosa sekundit varem tulistamist alustada. Laskmise peale hobune ehmus, rapsas rege ja Speek kukkus reelt teele. Ta sai revolvri varitsejate suunas vaid välja sirutada, kui tema parema, relva hoidva käe keskmise ja ?väikeatsi? vahelist sõrme tabas varitsejate kuul ning revolver lendas teadmata suunas. Kuid reelt kukkudes jäi temale sülle veel saksa karabiin. Õnneks jätkas tulistamist veel vaid üks varitsejate püstolkuulipilduja ja seegi oli tule suunanud kaugemale reele, kuna arvas ilmselt, et maanteel lamav metsavend on juba teel Peetruse juurde. Haavatud käega padrunit rauda lükates läks villase sõrmkinda pael püssiluku vahele ja lukk kiilus lõplikult sulgumata kinni. Viimast jõudu kokku võttes sai ta lõpuks püssiluku uuesti lahti ja padruni rauda. Pärast temapoolset lasku vaikis ka viimane varitsejate kone. Mart Laari raamatu järgi sai kõnealuses tulevahetuses surma metsavendade poolt juba ammu surma mõistetud miilits A. Reiman ja raskesti haavata üks rahvakaitse mees.

1950. aasta kevadel, kui metsavennad järjekordselt meil peatusid, palus Rein tuua pudeli püssiõli, mille ma ka ?Dünamo? poest tõin. Kui Rein ?viisnurka? puhastas, nägin ma, et tema püstoli käepide on ära täksitud. Ta ütles, et seal on arvepidamine väikese osa küüditajate ja eesti rahva mõrtsukate kohta, keda ta on jõudnud enne ennast põrgu poole teele saata. Millal temale ots peale tehakse, ta ei tea, kuid elamise õigust Stalin vähemalt temale jätnud ei ole. See olevat aga võrreldes Siberiga tunduvalt parem variant.

?Orioni? grupi metsavend Rein Palosaar, metsavennanimega ?Skaut? hukkus Mart Laari raamatu järgi 1951. aastal rahvakaitseülema talu ründamisel. Minu andmed on siiski pisut erinevad. Nägin metsavend Speeki viimast korda 1951. aasta sügisel, kui ta pärast aastast vaheaega meilt öömaja palus. Rein oli tulevahetuses ?sinipunamütsikestega? hiljuti surma saanud. Nimelt pidasid metsavennad metsavahelisel teel kinni võiveo auto, millele teatud vahemaa tagant liikus järel julgestus. Tuli kiiresti ülekaalukate jõudude eest põgeneda. Rein hüüdis: ?Jookske, poisid, mina katan!? Samaaegselt avas ta ?sinipunamütsikeste? pihta tule. Ega temast endast siis enam suurt jooksumeest olnudki, sest metsavendade ?kutsehaigus? tuberkuloos oli teinud oma töö. Peagi vaikis katja igaveseks. Rein Palosaar, julgeoleku toimiku järgi ?eriti sadistlik bandiit?, oli siis 19-aastane.

ENDEL SARAPUU