Ilmselt ei olegi õige öelda, et see mingil hetkel äkki juhtus, vaid sündmused lihtsalt kulgesid Mairi Peiponeni jaoks nii, et taganemisteed enam polnud, vaid tuli Tabiveres kaupluse osakonnajuhataja amet maha panna ja võtta enda peale Tartu kodutute loomade varjupaiga perenaise töö.
Loomad, peamiselt kassid-koerad, on Mairi ümber ja talle olulised olnud juba lapsest saati. Ikka juhtus tema enda sõnul, et kusagil mõni loom näljas või ülearune oli ja seetõttu nende perre ?plaanivälised? lemmikud tekkisid. Sellest, kui ta ise Tartus loomakaitseseltsi koosolekutel käima hakkas, saab nüüd ka juba aastaid. Seal mõttekaaslastega suheldes tõdetigi, et probleem koduta loomadega on tõsine, et see süveneb ja et neil inimestel, kes loodusest ja elusolenditest hoolivad, tuleb oma jõud ühendada ja midagi konkreetset ära teha, järelikult rajada kodutute loomade varjupaik.
Kõigepealt oli tarvis kohta
Mairi tunnistab, et ametlikult astus ta ELSi liikmeks alles varjupaiga loomise eel, kuid kõigi seltsi põhimõtete, tegemiste ja tegevusetusega ei ole alati nõus olnud. Nii või teisiti ? just tema ja temaga sarnase mõtteviisiga inimesed võtsid nõuks luua kodutute loomade varjupaik, kust saaksid abi nii Tartu kui selle ümbruse neljajalgsed.
2004. aasta kevadeks oli asutatud MTÜ Sõbrakäpp ja selle liikmetel kindel nõu rajada varjupaik Tabiverre, kus ka Mairi Peiponeni kodu. Põllumajandusfirmalt saadi tasuta laudavaremed ja krunt, kus peeti ära isegi esimesed koristustalgud.
?Plaan jäi tookord soiku, sest kuigi päevakorral oli Tabivere valla edaspidine kuulumine Tartu maakonna koosseisu, jäi haldusreform selles osas siiski toimumata, Tartule kuuluvas Raadi varjupaigas hakkasid aga asjad tasapisi liikuma ja Tartu linn ei oleks ka varjupaiga nii kaugele asutamisest ja rahastamisest huvitatud olnud. Et aga leping Raadil oli toonase haldajaga lõppemas ja uus riigihange väljakuulutamisel, otsustasime me kandideerida. Ligi pool aastat enne sai peetud koosolekuid, et kõik korralikult läbi mõelda ja valmis saada. Võitsime riigihanke ja 2005. aasta viimasel päeval kell 17 anti varjupaik meile ametlikult üle. Tegutsema hakkasime ELSi all, sest kandideerimise eelduseks oli varjupaigatöö kogemus, ELSil oli aga tookord varjupaik Pärnus olemas. Päranduseks saime Raadil lageda ruumi, näputäie töövahendeid ja üheksa koera. Polnud allapanu kuutidesse, radiaatoreid, toidunõusid…
Palju aitas meid likvideerimisel olev Tallinna Laagri varjupaik, kes meile oma vara jagas, ka inimesed reageerisid abipalvetele aktiivselt. Toodi tekke, patju toole, ämbreid-kausse… Jänni me ei jäänud,? meenutab Mairi esimesi tööpäevi.
Tasapisi kosuti, linn toetas oluliste summadega, kuid tuli ka ilmsiks, et Tallinnas resideeruva ELS all töötades ei ole võimalik Tartus asju sujuvalt korraldada.
Tekkis probleeme töövahendite soetamisel ja töökorralduses ning muidu asjaajamistel.
?Ütleme kokkuvõtlikult, et Tallinnast on sellist asutust liiga kauge juhtida,? ütleb Mairi, kes kergekäeliselt halba sõna ei poeta.
Nii juhtuski, et loomade varjupaiga senine leping katkestati, korraldati uus riigihange ning varjupaiga töötajad moodustasid ühingu, mis tegutseb 13. juunist 2006 ja mille ametlik nimetus on MTÜ Assisi Franciscuse Selts. Mairi on veendunud, et oma mittetulundusühingu loomine ja tegutsemine linna alltöövõtjana oli õige samm
?Aasta jooksul on linna rahadega soojustuse saanud kasside- ja kutsikatemaja, kohe on valmimas koerte võremaja ja töötab oma katlamaja. Oma kulude ja jõududega remonditi kontor ning valmis tehti veterinaariaruum ja puhketuba. Soetatud on uusi töövahendeid ja on plaanis rajada koerte jooksuaed,? räägib Mairi saavutatust.
Kes Raadil elavad?
?Peamiselt on meil muidugi koerad ja kassid. Aga et me ju Franciscuse nime kandes ja ka oma põhimõtetelt kõigi loomade sõbrad oleme, ei lükka me kellegi puhul abipalvet tagasi,? räägib Mairi ja jutustab, et toodud on nii rotte, kui küülikuid. Varjupaika helistati ka siis, kui autolt löögi saanud uimane kitsetall leiti. Kitseke sai tookord uue elupaiga Elistvere loomapargis ja Mairi sõnul ongi meie loomapark üks nende parimatest koostööpartneritest ja sõpradest. ?Loomulikult püüame kõiki aidata, kes leitud loomade-lindude pärast südant valutavad ja meile sellest teada annavad, aga nende probleemidega tegeleb eelkõige keskkonnateenistus ja kui helistada numbril 1313, antakse teile kindlasti nõu ja tullakse appi,? kinnitab Mairi, kelle sõnul võib nende meeskond helistamise hetkel hõivatud olla. Tänavalt püütud või muul viisil varjupaika sattunud loom läheb kõigepealt jälgimisruumi ja kui mingit haigust ei ilmne, siis edasi teiste hulka. Lisaks söötmisele on vaja ka loomadega tegelda, nendega rääkida ja mängida. ?Mõni kass on meil ikka väga metsik olnud, nendega teeme nn sundpaitamist ? kas harjub või jääbki hammustama. Ja kui on ikka lootusetu, siis ei saa teda ju uutele peremeestele pakkuda,? räägib Mairi.
Kes need inimesed on?
?Tööl on meil praegu 10 inimest, neist viis poole kohaga. Koosseisus on kolm veterinaararsti ? Kaie, Merike ja Tõnu, maaülikooli viimasel kursusel õpib velsker-zootehnikuks Riina. Karin tegeleb meil kasside ja kutsikatega, Kirke tööks on raamatupidamine, samuti saadab ta ajalehte, peamiselt Tartu Postimehele loomde puilte ja tutvustusi. Varjupaigas töötavad peamiselt noored inimesed, mitmed neist on üliõpilased. Ka mu oma poeg Mario, kes maaülikoolis õpib, käib siia tööle. Ja kui arvet pidama hakata, siis selgub, et peaaegu pool kaadrit ongi tegelikult Tabiverest, sest peale minu ja Mario on sealt ju veel Brita Hüvanen ja Siu Etti,? räägib Mairi ja rõhutab, et kõik varjupaiga töötajad on tõelised loomafännid. ?Mul lõi endal ka tükk aega tagasi kassiallergia välja. Ma ei hakka ju sellepärast oma tööd jätma ega kodunt loomi likvideerima. Mis see mulle teeb, kui vahel natuke nuuskan. Olen märganud, et Mario hakkab ka silmi hõõruma, kui kassimajja läheb. Ega see veel maailma lõpp pole,? on varjupaiga perenaine optimistlik.
Varjupaika käib appi ka vabatahtlikke. “Suvest saati käib meil iga päev 13-aastane Leegi, tõeline loomasõber. Hiljuti toodi meile kingituseks grammofoni ja plaadid spetsiaalse kasse rahustava muusikaga, mis tõepoolest toimib,? räägib Mairi ja jutustab vaimustusega, kuidas muusika mängima hakates kõikide kiisude pead puurides tükk maad kõrgemale sirutusid. See on tõepoolest tänuväärne kingitus, sest leevendab omapead käia eelistavate hiirekuningate paratamatut puuriloomaseisundit.
Suur abi on loomatoidu, hooldusvahendite ja vitamiinide maaletoojast Dimela ASst, kes teatud protsendi müügitulust toiduna varjupaigale annetab.
Paraku ei saa ka varjupaigas loomi lõputult pidada, uued leidlapsed vajavad kohta ja aeg-ajalt on eutanaasia paratamatu. Enamasti tuleb selline otsus teha haigete loomade puhul. Aga varjupaiga töötajate rõõm on muidugi suur, kui looma omanik oma hulkuma pääsenud lemmiku siit üles leiab või mõni hüljatu uue kodu saab. ?Kuna varjupaiga põhimõte on kodutute loomade arvu vähendamine, siis on enamus väljaminevaid kasse steriliseeritud-kastreeritud. Neid operatsioone on tehtud ka koertele. Eelmise aasta jooksul käis meilt läbi 655 kassi, 535 koera, kaheksa rotti ja viis küülikut. Uue kodu või vana tagasi sai umbes 80% koertest, kassidest kahjuks vaid pooled. Praegu on meil 25 koera, 15 kassi ja kaks liivahiirt. Tulge ja valige, kel looma vaja,? räägib Mairi.
Väga paljud, kellel loom jooksu läinud, helistavad varjupaiga perenaise sõnul neile ? lootuses, et leitu on sinna toodud. Seepärast panebki Mairi võõra looma enda juurde võtnuile südamele, et nad oma leiust ka varjupaika teataksid, telefoninumber on 53339272. ?Leidja võib soovi korral looma seni enda juures hoida, kuni peremees järele tuleb, aga nii liigub info paremini,? selgitab ta.
Kui oled kellegi taltsutanud…
Paraku ei tule see klassikast laenatud ja sageli korratud mõttetera taltsutamisest ja vastutamisest inimestele õiges situatsioonis kuigi sageli meelde. Mõtlematult koju võetud loomake tuuakse sageli varjupaika. ?Lemmiklooma kergekäeliselt ja läbimõtlematult perre võtmist tuleb ikka liiga palju ette. Ja sama vastutustundetuteks pean inimesi, kes oma looma ära ei steriliseeri-kastreeri ja hiljem pesakonna kassipoegade või kutsudega meie juurde tulevad ? näe, juhtus, aidake! Ma lähen kohe vihaseks selle jutu peale, et steriliseerimine ei ole looduse seadustega kooskõlas või et loom ei taha seda. Kust inimene teab, et kass tahab mitu korda aastas poegida, kannatada valusid, olla kurnatud. Näidake mulle mõnda steriliseeritud looma, kes selle tõttu depressioonis on,? läheb loomasõber põlema. Küllap tuleb teda uskuda, sest vähe on ilmselt neid inimesi, kes nii paljusid hüljatud, haigeid ja elule-tervisele aidatud neljajalgseid näinud on kui Mairi. Teisest küljest on muidugi inimlikum pakkuda plaaniväliselt sündinuid pigem varjupaika, kui kusagile tänavale või metsa sokutada. Ka selleks on paraku võimeline kahejalgne, kes ennast looduse krooniks peab. Selline julm käitumine ongi tinginud tänavakassi kui omaette liigi tekke. Keegi viskab looma tänavale, keegi kaastundlik annab talle süüa, kuid päriselt endale ei võta. Heidikud paljunevad ja nii tekib õnnetuid elusolendeid järjest juurde. ?Kui loom saab korralikult süüa, paljuneb ta jõudsalt, see on looduse seadus,? ütleb Mairi ja soovitab ka korterelamute keldrites elavad kassid steriliseerida lasta. ?Paljudes suurtes majades on oma kassid, keda konkreetsed inimesed söödavad. Ja väga targasti teevad need korteriühistud, kes lasevad need loomad ära steriliseerida ja vaktsineerida. Tõepoolest, pole ju paha, kui suures majas ka keegi hiiri püüab ja mõnel vanamemmel kedagi sööta on. Aga lõputud pesakonnad on kurjast,? räägib Mairi.
Varjupaigast looma nõutama tulnud on kõik teretulnud, kuid paraku ei tea kõik koeratahtjad, mida tahavad, või ei oska nad lihtsamaidki asju ette näha. ?Tullakse ja küsitakse suurt õuekoera ? maale vanaemale julgestuseks. Koer võib ju võõraid peletada, aga mõelda tuleb ka selle peale, et vanainimene selle ?turvamehega? hakkama saaks. Aga kui koera jõud vanamemme omast üle käib ja ta perenaise õues ketiga pikali tõmbab, on jälle häda käes ? mis nüüd saab?? teab Mairi pajatada lugusid, mida on ette tulnud rohkem kui kord.
Heast südamest alati ei piisa
Kuigi varjupaigarahvas on alati valmis telefonitsi kõigile nõu andma, ei ole neil paraku võimalik kõiki hädalisi aidata. Tartu varjupaika rahastab ikkagi Tartu linn ja seda raha ei ole võimalik kaugemalt tulnute abistamiseks kasutada. Praegu on aga seis selline, et väljastpoolt tulnule on võimalik täielikku abi anda vaid juhul, kui asjaosalise koduvald või -linn selle ühekordse abi kinni maksab. “Aga praegu oleme vähemalt telefonitsi kõigile abivajajaile ööpäevaringselt olemas, ikka numbril 53339272. Kevad on käes, tahaks loomaomanikele meelde tuletada, et on vaktsineerimiste ja ussikuuri tegemiste aeg,? räägib loomakaitsja ja -omanik Mairi. Kodu nagu doktor Dolittle?il
Töö hüljatute ja õnnetutega ei ole kontorilaua taga istumisega võrreldav ja selline töö tuleb igal juhul koju kaasa ? nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja mõjutab loomulikult kogu pere elu ja ellusuhtumist. Kõik Mairi Peiponeni kolm last ? 13-aastane Kaisa, 17ne Sandra kui 19-aastane Mario ? on loomade seltsis üles kasvanud ja peavad nendega tegelemist ja neist hoolimist loomulikuks. Ka abikaasa Aleksander, kes esialgu Mairi elumuutusest pisut jahmunud oli, on praeguseks olukorraga leppinud ja aitab sageli oma vabast ajast varjupaigas ette tulevaid meestetöid teha. Koduaias lippavad aga praegu ringi üks hundisugulasest koer, üks bernhardiin, kes on muide pime, ja üks kass. Päritolu, teadagi, varjupaik. Ja loomulikult tuleb ette ajutisi kostilisi, peamiselt kutsikaid. ?Eks ma olen koduseid ikka ahistanud üksjagu. On ette tulnud, et toon lutitamist vajava kutsupesakonna koju, endal aga kiire tööle, ja eks siis lapsed tegelevad nendega. Koerad meeldivad neile ikka kõige rohkem, aga eks Kaisa, kes on tegelikult hobustefänn, tegeleb kassiga ka, muidu peaks too ainult koerte sabas jõlkuma,? räägib Mairi, kelle majapidamises ka loomadel omavahelisi suhtlusraskusi ei ole. Ega rahvasuu asjata ütle, et kuidas pererahvas, nõnda koer.
Teadmiseks neile, kes tahaksid Tartu varjupaigast endale sõpra leida: valmimas on interneti kodulehekülg www.loomadevarjupaik.ee
Sealsetest loomadest on pildid üleval ka Koertekoja leheküljel. Vaatama võib tulla ka Tartusse Raadile.
KAIE NÕLVAK
